Armastus (0)

Armastus
Armastus on tunne, mis koosneb ühtaegu ärevusest, hellusest ja turvalisusest. See on kõige võimsam ja kõikehaaravam tunne, mida inimene võib elus kogeda. Tõelise kiindumiseni jõutakse harilikult alles siis, kui tuntakse ennast piisavalt hästi, osatakse mõelda ka tulevikule ning mõistetakse, et armastatud inimesega peab jagama ka argipäevi, mis on täis muresid ja rutiini. Mida kauem ollakse suhtes, seda rohkem õpitakse teineteist tundma ning algul täiuslikul partneril võib ilmneda iseloomuomadusi , mis ei pruugi meeldida ning võib juhtuda, et minnakse lahku. Kuid see pole reegel: on ka juhuseid, mis õige inimene elukaaslaseks leitakse juba nooruses. Partner , kes suunab ja abistab sind kõiges, innustab , julgustab ja annab andeks eksimused, hoolitseb ja arvestab , armastab sind väga. Tunnete arengut saab jagada kolme üldisesse etappi , mis teevad lihtsamaks selle toimimise mõistmise.
Esimene etapp on armumine . Sel perioodil on kiindujatel justkui silmaklapid ees, kaaslase vigu ei märgata ning ta näib kõige täiuslikuma inimesega. Just siis antakse andeks eksimused ja katsetatakse piire . Kuna armastatu on uus ja tema iseloom tundmatu, näivad partneri jutud ja naljad kõige huvitavamad. Nii iseloomu kui välimust idealiseeritakse. Suhtes on see aeg kõige ärevam ning mälestused koos veedetud hetkedest jäävad meelde kauaks pärast seda, kui armumine on ammune minevik . Vaimustus kaaslasest paneb terve öö üleval olema ja temale mõtlema. Armastatud inimesega on väga hea koos olla, jalutada, panna pea tema sülle ja tunda end hästi. Sel etapil on tavaliselt naeratus kõrvuni ning elu tundub väga positiivne. See aeg saab paratamatult millalgi läbi ning partner võib hakata tunduma tavalise või isegi ebameeldivana.
Armastuses pettumine on teine võimalik etapp. Kui paar on olnud koos pikemat aega, siis avanevad ka klapid silme eest ning nähakse inimese tegelikku iseloomu. Võib juhtuda, et kaaslase olemus ei pruugi olla nii sobiv, kui algselt võis tunduda. Kui ootused ei täitu, tekibki pettumus - viha, kurbus või masendus . Need tunded on ebaõnnestumise korral kerged tulema . Väljamõeldud ideaali kaotus jätab tühja tunde ning siis pole unistuse jälitamiseks mõeldud aja kulutamises kedagi süüdistada. Jääbki tunne, et etapp elust on kulutatud valele inimesele ja see on raisatud aeg, mida tagasi ei saa. Selle asemel, et olla koos vale partneriga, oleks võinud otsida kedagi paremat. Tihti tuleb ette enese süüdistamist, kuis nagu tark mees kunagi ütles:“ Armastus tuleb pimedana, läheb nägijana.“ See lause on õige, sest kogemused ja õppetunnid tulevadki ainult erinevaid olukordi ise läbi elades ning neid analüüsides. Mitmetes suhetes olemine kasvatab iseloomu ning vaid kogutud elutarkusega leiabki inimene kaaslase, kes on talle sobiv. Õige armastuse leidmine esimese korraga on vähetõenäoline ja alles väljakujunenud iseloomuga inimene saab hakata otsima kaaslast , kelle kohta ta saab südamest öelda, et tahab koos veeta elu.
Kolmas ja kõige pikem ja ilusam etapp, mis võib õnne korral kesta elu lõpuni, on armastus. Selle aja saabudes teavad partnerid teineteist väga hästi ning meeldivad üksteisele ka oma vigadega. Nad taipavad, et on leidnud kaaslases usaldatu ja tunnevad end koos turvaliselt. Õige inimese leidmine on suurim õnn, kuid kooselu ei ole ainult võtmine, vaid ka andmine. Selleks, et harmooniline pereelu toimiks, peavad mõlemad pooled vaeva nägema ja pingutama. Väga õige lause on öelnud F. Dostojevski – „Ilma eneseohverduseta on armastus mõttetu“. Suhe on ka kohustus, millega kaasneb vastutus lähisugulaste ees ja inimene, kes end siduda kavatseb peab arvestama, et ta ei ela ainult endale, vaid pere peab toimima kui tervik. Kõik liikmed on kohustatud tegema kompromisse ja veidi oma iseloomu maha suruma , sest kõigi soove täielikult täita pole võimalik. Selline tegevus on võimalik ainult siis, kui partnerid mõistavad armastuse olemust, mis pole vaid käest kinni hoidmine, vaid üksteise toetamine nii heas kui halvas . Sellest aru saamise perioodil võib tulla ette palju tülisid, kuid nende lahendamine vaid tugevdab suhet ning kõigele vaatamata kokku jäämine on märk tõelisest armastusest.
Armastus algab armumisega ja edasine võib minna väga erinevalt sõltuvalt inimeste käitumisest ning iseloomude sobimisest. Halvimal juhul lõpeb see pisaraterohke lahkuminekuga, kuid sellest on võimalik õppida, milliseid vigu tulevikus vältida. Parim võimalus on õige inimese leidmine elukaaslaseks. See saab juhtuda ainult sel juhul, kui mõlemad taipavad, et kooselu ei ole ainult pilvedes elamine, vaid üksteisest hoolimine ka siis, kui elus ei lähe kõige paremini. Inimesed, kellel on õnnestunud leida enda kõrvale hea kaaslane on õnnega koos, sest paljud ei koge tugevat ja tõelist armastust kunagi.