Antonio Canova (0)

Antonio Canova (1. November 1757 – 13. Oktoober 1822) oli klassitsismiajastu silmapaistvaim skulptor .
Varased eluaastad
Antonio Canova sündis Veneetsia Vabariigis Possagno külas, Asolo mägede jalamil. 3 aastasena jäi ta ilma oma mõlemast vanemast, tema isa suri ning ema abiellus uue mehega. Kuid seda kaotust kompenseerisid tema isapoolsed vanavanemad, kes kandsid tema eest hoolt. Sellele vastutasuks sai ka vanaema hiljem kogeda oma pojapoja lahkust, kes võttis ta hiljem oma koju elama Roomas.
Antonio isa ja vanaisa olid mõlemad kiviraidurid või väiksemad kujurid, räägitakse, et nende perekond oli mitmeid põlvkondi varustanud Possagno kogukonda selle elukutsega inimestega. Niipea kui Canovo käsi suutis pliiatsit hoida, tutvustas vanaisa Pasino talle joonistamise kunsti. Vanaisal oli teadmisi nii joonistamise kui arhitektuuri kohta.
Canova varased aastad möödusid õpingute seltsis. Ta ise kaldus skulptuuri kunsti poole ning vanaisa töökoda pakkus võimalust nende oskuste arendamiseks . Oma üheksandal eluaastal valmistas ta kaks väikest marmorist laegast, mis on säilinud tänaseni. Tundub, et peale seda, oli ta pidevalt töötamas oma vanaisa juhtimise all. Nende pere sagedasteks külalisteks oli Veneetsia Flieri perekond, mistõttu noor Canova sai esimese kokkupuute senaator Felieriga, kellest hiljem sai tema kõige innukam austaja.
Felieri noorima poja, Giuseppe Falieri, ja Canova vahel tekkis tugev sõprus ning Fallier võttis ta oma kaitse alla ning ta korraldas nii, et Canova sai töötama asuda silmapaistva skulptori, Bernardi ehk Giuseppe Torretto , alla. See toimus ajal, mil Canovo oli 13-aastane. Ta jätkas Torretto juhendamisel oma arengut umbes kaks aastat. Vana meister pöördus tagasi Veneetsiasse, kus ta peagi suri, kuid kuna ta oli oma õpilasest rääkinud väga häid sõnu Falierile, otsustas too noore kunstniku viia Veneetsiasse. Seal pandi ta Torreto õepoja juhtimise alla, kuhu ta jäi aastaks, õppides äärmise püüdlikkusega.
Peale seda alustas ta oma enda tööd ning sai oma patroonilt, Fallierilt, tellimuse Orpeheuse ja Eurydike loomiseks. Esimene kuju on Eurydikest leekides ja suitsus, kus ta on lahkumas põrgust ning ta sai selle valmis oma 16 eluaasta lõpus Tema sõbrad ja patroon hindasid seda tööd väga kõrgelt ning teda peeti olevat valmis avalikkuse ette tulemiseks.
Paari lahke munga tõttu, sai ta oma esimese töökoja, milleks oli ühe kloostri tühi kong. Selles töötas ta ligi neli aastat suurima püsivuse ja tootlikkusega. Samuti osales ta regulaarselt akadeemias, kus ta sai mitmeid auhindu. Kuid ta toetus pigem looduse uurimisele ja jäljendamisele. Suur osa tema ajast oli pühendatud ka anatoomiale, mida ta pidas kunsti saladuseks. Ta käis sageli ka meelelahutus paikades, kus ta uuris hoolega esinejate näoilmeid ja poose. Ta võttis vastu otsuse, mida ta järgis ustavalt mitmeid aastaid, et ta ei sulge õhtul enne oma silmi, kui on mingi kujunduse esile toonud. Kõike seda, mida ta pidas oma kunsti arendavaks, uuris ta suure kirega. Ta pöörast märkimisväärset tähelepanu ka arheoloogia harrastusele, ta oli hästi kursis antiik- ja lähiajalooga.
Kolm aastat möödus ilma skulptuure loomata. Kuid ta hakkas lõpule jõudma oma patrooni tellimusega ning Orpheuse kuju näitas suurt arengut, mille ta oli saavutanud. See töö sai üldise kiituse osaliseks ning rajas aluse tema tulevasele kuulsusele. Mitmed grupid järgnesid sellele tööle, nende hulgas Daidalos ja Ikaros , mis on tema noorusea tuntuim töö.
Rooma karjäär
Veneetsia senat andis Canovale kolmeks aastaks toetusraha, et ta võiks oma õpinguid jätkata. Canovo sai kaasa ka teda tutvustava kirja Veneetsia suursaadiku, Cavaliere Zulianile, jaoks, kes oli ka teadlik ja helde kunsti kaitsja.
Canova saabumine rooma 28.detsembril 1780, märgib tema elus uut ajajärku. Siin pidi ta end täiustama hiilgavate antiikreliikviate uurimise kaudu ning panema oma ande tõsiselt proovile, võisteldes elavate kunsti meistritega. Tulemused vastasid kõrgeimatele lootustele, mida tema ise ja ta sõbrad olid eneses hellitanud. Töö, mis tõi temale Roomas tuntust, oli ’ Theseus võidab Minotauruse .’ Sellel on esitatud Theseus, kes istub koletise elutu keha peal. Väsimus, mis on nähtav kogu ta ihus , toob esile selle konflikti kohutavuse, milles ta on äsja olnud. Lihtsus ja loomulikud näoilmed on Canova stiilile iseloomulikud.
Järgmised Canova tööd oli paavst Clement XIV ja Clement XIII haua monumendid, mis tõid talle veelgi suuremat tuntust. Vahepeal oli ta avanud oma kuulsa stuudio Via del Babuino lähistel. Nüüd valmis tema peitli abil kiiresti palju töid. Nende hulgas ’ Psyche ’, mis peaks väljendama inimese mittemateriaalset osa, ning seda peetakse peaaegu igas mõttes kõige veatumaks ja klassikalisemaks Canova tööks. Kahes erinevas grupis on skulptor valmistanud Cupid ’i (kreekapäraselt Eros) oma pruudiga. Need ja teised tööd tõid talle nii palju tähelepanu, et isegi Venemaa õukonnast paluti tal tulla Peterburgi, kuid ta lükkas need pakkumised tagasi. Siiski paljud tema parimad tööd jõudsid Hermitaaži muuseumisse.
Aastatel 1795 – 1797 valmistas ta hulga töid, millest mitmed oli eelmiste tööde kordused. Prantsuse Revolutsioon avaldas oma mõju ka üle Itaalia ning Canova läks otsima varju ja puhkust oma sünnipaika Possagnosse. Seal ta läks erru ning tegeles peamiselt maalimisega, millest tal oli samuti väheke teadmisi. Kui poliitilise maailma sündmused veidi vaibusid, pöördus ta Rooma tagasi, kuid tema tervis oli halvenenud ning ta läks mõneks ajaks koos oma sõbra Prince Rezzonicoga reisima Saksamaale. Ta pöördus reisilt tagasi paremas seisus ning asus taas innukalt töö kallale.
Peamiselt töötas ta kogu aeg Roomas, tehes lühemaid külastusi Pariisi, Viini ja mõnda teise Itaalia osasse . Kuid 1815.aastal läkitas paavst ta olema ülevaatajaks nende kunstiteoste toomisele Pariisist, mis Napoleon oli Itaaliast röövinud. Käik kujunes edukaks ja enamus varadest toodi tagasi. Selle aasta sügisel täitus ka tema soov külastada Londonit, kus teda hinnati väga kõrgelt. Erilist sümpaatiat tundis ta Benjamin Haydoni suhtes, keda võiks pidada seal tolle aja ainukeseks ajaloo maalijaks. Canova inglise õpilaste hulgas olid skulptorid Sir Richard Westmacott ja John Gibson.
Canova pöördus tagasi Rooma 1816. aasta alguses. Kohe pärast seda sai ta mitme tunnustuse osaliseks; ta nimetati Accademia di San Luca presidendiks, mis oli peamine kunsti institutsioon Roomas, ning paavst isiklikult kirjutas oma käega tema nime ’ Kapitooliumi Kuldsesse Köitesse’.
Viimased projektid
1819.aastal hakkas oma kodukülas Possagnos ehitama templit, kuhu võiks paigutada oma tööd ning samuti kuhu võiks matta tema luud . Peale hoone nurgakivi paika panekut, pöördus Canova tagasi Rooma, kuid igal sügisel jätkas ta külastusi Possagnosse, et töölisi juhendada ja julgustada. Ehitustööd läksid talle kalliks maksma ning ta oli sunnitud pidevalt tööd tegema, vaatamata oma kõrgele eale ja haigusele. Kuid sel ajal tegi ta ka mõned oma silmatorkavaimad tööd, nende hulgas ’Mars’ ja ’ Venus ’ ning hiiglaslik Pius VI kuju, Pieta, Johannese kuju, kummardav Magdalena jm. Viimane tema töö oli hiiglaslik büst tema sõbrast krahv Cicognarast.
1822.aasta mais külastas ta Napolit, juhendades seal vahakujude valmistamist, kuid see reis kahjustas tugevasti tema tervist. Aasta lõpupoole läks ta taas oma sünnipaika, kus tema tervis veelgi halvenes ning minnes edasi Veneetsiasse, suri ta seal ligi 65 aastasena. Tema haigus oli mõjutanud teda üsna varasest noorusest ning oli põhjustatud pidevast nikerdus riistade kasutamisest, mis mõjutasid tema rindkeret. Tema matustel austati teda kõrgelt ning tema säilmed maeti Possagno templisse 25.oktoobril 1822.
Märkimisväärsed tööd
’ Perseus Medusa maharaiutud peaga’ aastast 1800
1802 käis Canova Napoleoni kutsel Pariisis, kus ta modelleeris imperaatori hiiglasliku figuuri, samuti väiksemaid büste. Canova tegi mitmeid selle perekonna liikmete kujutisi. Neist kuulsaim on Napoleoni õe Paolina Borghese figuur puhkava Veenusena: "Venus Victrix".
1812 valmis skulptuur "Itaalia Veenus" (Venus Italica, Palazzo Pitti, Firenze ).
1815. aastal valmis veel üks tuntuks saanud teos - "Kolm graatsiat" (sellestki on mitu koopiat ).
1818. aastal telliti Canovalt G. Washingtoni kuju USA Raleigh ' linna. 1820 valmis tal üks viimaseid töid - "Ninfa dormiente"