Antiikusund - Juudi perekond (0)

Õppejõud professor Randar Tasmuth 2.12. 2016
Uue testamendi ajastulugu
Leili Rummel, KKL magistriõpe
JUUDI PEREKOND.
Kuna see teema on väga lai ja materjali väga palju eriti selle kohta, kus laskutakse peensustesse, siis valisin rohkem haridust puudutava suuna, sest juudi perekonnas on reeglina palju lapsi ja haridus seega väga aktuaalne igapäevases võtmes.
Juudid on ainuke rahvus, kes tuhandete aastate jooksul pole kaotanud oma religioosset ja kultuurilist järjepidevust. Iseenda elava näite varal nad tõestavad, et üks rahvas on võimeline mitte ainult ellujääma vaid ka püsima targa rahvana. Milleks on vajalik õigete elamise reeglite järjepidev tähtsustamine, nende täitmine ja edasiandmine põlvkonnalt põlvkonnale. Juudi kultuur on olnud kogu kristliku maailma eetiline ja religioosne õpetaja.
Juudid ehk heebrealased olid ainujumala – Jahve kummardajad. Ning igapäevase elu: seadlusandlus, ideoloogia, religioosne praktika, kasvatus, haridus olid mõjutatud Jahve korraldustest, keda nad tunnetasid isiklikult nendega rääkimas. Kuna nii sotsiaalne elu, valitsemine, ja kogu kasvatus oli sügavalt teokraatlik, ei lülitunud traditsioonidesse midagi, mis ei olnud kooskõlas Jahve kontseptsiooniga. N: elusolendite joonistamine ja modelleerimine oli piiratud Jahve käsu tõttu: Sa ei pea tegema kuju jne. See pidurdas kunsti teket ja arengut. Kirjandus oli seevastu heebrealastel külluslik. Kirjandust läbis sügav religioossus ja oli oma iseloomult didaktiline. Heebrea kirjanduse võib jagada kolme ossa : piiblieelne – koosnes varasematest kirjutistest ja suulisest loomingust; piibliaegne – Vana Testamendi kaanonid . Olles samal ajal maailma esimesed koostatud ajaloo ürikud; piibellik kirjandus – apokriiva ja Talmud . Kuigi piiblikirjandus oli koostatud eesmärgiga sisendada rahvale usku Jumalasse saame siiski öelda, et ta kandis tugevat pedagoogilist suunitlust. N: Moosese poolt kirja pandud kümme käsku. Mooses oli samuti esimene isik ajaloos, kes püüdis õpetada ja harida tervet rahvast.
Tänu sellele oli juutidele seaduse tundmine ja täitmine esmatähtis. Seadus koosnes hulgast üksikeeskirjadest , mille arv pidevalt kasvas. Oluliseks ülesandeks oli rakendada seadust igapäevase elu ja kultuse kõigi üksikasjade kohta ning täiendada juhtudel , kui ei olnud mõne asja jaoks konkreetseid juhiseid olemas. Kui varasemal ajal sääraseid küsimusi oli korraldanud preesterlik traditsioon ning preestritoora, siis nüüd oli kirjatundjate(teoloogid ja juristid ) ülesandeks jagada korralduse religiooni ja eetika kohta. Moosese 5. Raamatus on öeldud: „Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istude ja teed käies , magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel.Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!“(Ms 10:12; Ms 11:18;Ms 11:19; ).
Perekond, kui peamine hariduse institutsioon
Perekond oli ühikuna niivõrd tähtis, et tervele rahvale vaadati, kui ühele perekonnale . Tänu tugevale perekondlikule institutsioonile , mis oli juudi religiooni ja elu alus, säilitasid juudid oma traditsioonid väga rasketes tingimustes. Vana heebrea perekond oli patriarhaalne – isa oli perekonna pea, juht, käskija. Isa oli laste esimene õpetaja ning pidev teadmiste see tähendab seaduse tundmise kontrollija. Haridus antud kontekstis tähendaski eelkõige osavõttu igapäevaelu praktilistest tegevustest ja religioossetest rituaalidest, mis kätkes endas karmi distsipliini . Hariduse andmine algas varakult, kui laps oskas rääkida õpetati talle esimesed palved, õpetussõnad jne. Kooli läks poiss enamasti 4aastaselt, kus õpetati lugemist, kirjutamist, artimeetikat. Ning peamine ülesanne oli seadused pähe õpida. Suursündmuseks noore juudi elus oli: poistel bar mitzva, tüdrukutel bat mitzva, kus noor tunnistati iseseisvaks ja võimeliseks ise otsustama, mis on õige ja mis on vale.
Juudi naine ja ema
Ema osaks peeti eelkõige kõlbelise aluste kujundamist lastes . Juudid austasid naist ja andsid talle rohkem vabadust ühiskondlikul tasandil, kui muud rahvad.
Seksuaalelu oli juudi peres allutatud rangele kontrollile , mis põhines nagu kõik muugi Jahve antud seadusele.
Alkoholism oli juudi elus äärmiselt harva esinev nähtus, sest purjus peaga ei saanud õpida, vaielda, arutleda. „Ära joo, siis sa ka ei patusta.“ Eriti kardetav oli rabide meelest alkoholi mõju naistele.
Köök oli naise pärusmaa!
Sünagoog ja kool. Hariduse sisu
Tõenäoliselt pärast vangipõlvest naasemist (V saj eKr.) hakkas juutidel arenema algkool. Kuna usklikkus ja haridus käisid käsikäes, siis see, kes ei osanud lugeda ei olnud õige juut . Linn, milles ei olnud kooli oli juudi perele keelatud elukoht. Juudid pidasid õpetust ja õpetatust ning õpetajat ja õpetamist väga tähtsaks, väärtustades õpimist kõrgemalt, kui ükski teine kultuur. Tänu selle võivad juudid kiidelda tuhandete aastate vanuse kirjaoskusega. N: arusaam, et lapsi tuleb hakata õpetama 5- 6aastaselt ja et klassis ei tohi olla üle 25 õpilase, on pärit Talmudist. Kuna judaismi pedagoogikas oli oluline kirja tundmine ja lugemisoskus õpetati ka tüdrukuid.
Üheks juudi eripäraks võib lugeda veel töö väärtustamist ja tsüklilisust, mis oli seotud sabati ehk hingamispäeva pidamisega. Antiikkultuuris tööd ei idealiseeritud, hinnati laisklemist ja mõnusat aja veetmist. Juudi rabid , aga leidsid , et mõjub inimesele õilistavalt. Tagades samal ajal majandusliku iseseisvuse. Samuti oli hingamispäev omamoodi revolutsiooniline nähtus, sest puhkepäev (kõikidele, samuti orjadele ) oli tundmatu mõiste.
Keskajaks olid juudid terves Euroopas laiali. Siingi oli esimene põhikasvatajaks perekond oma kindlate rituaalide ja traditsioonidega. Teine tugev kasvatuslik institutsioon oli sünagoog ja rabide õpetus ning kontroll kogukonna üle. Järgmisena institutsioonina oli kool ehk heder, mis rajati sünagoogi kõrvale ja mis olid puhtõpetuslikud asutused. Õppimine algas tähestikuga tutvumisest ja tähenimede õppimisest. Kui lugemis ja kirjutamisoskus on tavaliselt kriteeriumiks, mille järgi eristati ja tänagi eristatakse haritud ja harimata inimest. Siis juutide puhul ei tule see kõne alla. Nende kriteeriumiks oli püha keele – ivriidi valdamine . Tänapäeval on ivriidi õppimine kõikidele juutidele kohustuslik. Olles peaaegu ainus ja kõige kindlam erikultuuridest tulnute ühendaja.
Ortodokssed ehk traditsionalistlikud juudid on säilitanud ja praktiseerivad tänapäevalgi väga kaugete esiisade traditsioone ja igapäeva elu tegevusi luues selle läbi teistsugust keskkonda ja teisi väärtusi. Andes samas lastele parima võimaliku ja võimetekohase hariduse. Ortodokset juuti iseloomustab: tihe ja katkematu side kogukonnaga; pereliikmete kokkuhoidmine; pidev ja raugematu traditsioonide ja oma rahva ajaloo tunnetamine N: sabati pidamine, koššer toit jne. Rõhutatakse vanemate austamist, mis tähendab ühtlasi nende kartmist. Selles ei eeldata võrdsust, sest vanemad on alati midagi kõrgemat, autoriteetsemat. Samas ei tähenda ebavõrdsus alandamist ega lapse terve algatusvõime mahasurumist. Lapsele õpetatakse maast madalast iseseisvat mõtlemist (koos isaga loetakse Toorat, kommenteeritakse, uuritakse, arutatakse, väideldakse) ja vabadusearmastust, mis allub elu kindlale korrale ning väärtussüsteemile. See annab lastele eneseväärikust ja enesekindlust.

Inimene, kes ei õpi halvustab Jumalat. Kes ei õpi on määratud surema.

Judaismi inimene (hiljem ka kristlane ) oli õppiv inimene – homo studioosus
KASUTATUD KIRJANDUS.
Georg Fohrer „Iisraeli usundi ajalugu“ lk. 243 – 256 Kirjastus „Greif“ Tartu 1997
Randar Tasmuth artikkel „Juudid kui rahvas assimilatsiooni ja isolatsiooni vahel“ 2009
Eesti Piibliselts. Piibel . 2009
Maria Tilk „ Kasvatus eri kultuurides“ Kirjastus „Shalom“