Anonüümsete kommentaaride poolt ja vastu Kujutan endale ette ühte lihtsat ja kiirelt kokku monteeritud ,,uudist", mis kirjeldab, kuidas keegi kuulsus midagi igapäevast tegi ja sai selle eest premeeritud uudislooga. Siis loen kommentaare, mis on alati justkui preemia preemiale saab nutta ja saab naerda. Liiga tihti on uudise kõige magusam osa kommentaarium. Hans H. Luik võrdleb seda väga tabavalt tänavaga, kus ,,peab tihti rääkimise asemel karjuma, sest kogu ümbruskond on lärmakas." Tegelikult peab kommentaariumite lugemiseks üsna hea orienteerumisoskus olema, sest sealt võib tõesti väga arukaid ütlemisi leida, kui oskad neid muu lärmi seest üles leida. Kahjuks on kommentaariumid ajakirjandust liiga palju mõjutama hakanud. Kõige
väljaöeldu ongi just aus reaalsus. Nii kujunevad inimestel arvamused, mis ei vasta tegelikkusele. Taoliste kõverate vaadetega inimene väljendab tõenäoliselt oma arusaamu ka päriselus ning halbadel juhtudel võib isegi korda saata kurbade tagajärgedega tegusid. Sellel aastal kaotas ajaleht Postimees ära võimaluse kommenteerida anonüümselt, peale mida saavad vaid registreerunud kasutajad enda nime alt kommentaare postitada. Tänu sellele muutus kommentaarium märksa tsiviliseeritumaks. Anonüümsuse kaotamine oli Postimehe jaoks ka majanduslikult hea otsus, sest kommentaaride modereerimise pealt hoitakse nüüd hulga raha kokku. Loomulikult ei piisa vaid anonüümsuse kaotamisest, et inimesed lõpetaksid käitumise õelalt ja egotsentriliselt, elades oma päeva pingeid välja kommentaariumites sõimeldes ja ähvardades. Kuid kui sõnade taga on ka inimese nimi, käitutakse siiski ettevaatlikumalt. Seega võib anonüümsuse kaotamine
(doktorikraad ehk õpetamislitsentsi). Nimelt 1323.aastal süüdistas ülikooli kantsler, üliinnukas tomist Johannes Lutterell teda ,,eksiõpetuses" ning ta kutsuti paavsti õukonda Avignosis oma kirjutiste eest vastust andma. Tegelikult ei mõistetud teda hukka, sest uurimine jäi pooleli. Ta sai liitlaseks Cesena Michaeliga ja nad põgenesid 1328.aastal koos. Nagu ka Duns Scotusel, on Ockhami peatööks tema kommentaarium Petrus Lombarduse ,,Sententsidele". Sellest on mitmeid erinevaid versioone. Ta kirjutas ka Aristotelesest ja Porphyriosest, füüsikast ja loogikast. William Ockham'i suurimaks teeneks teaduses on kasinuse põhimõtte tunnustamine, mida on hiljem hakatud kutsuma ka Ockhami habemenoaks. Ockhami habemenuga tähendab, et kui nähtuse selgitamisel ei tohi lähtuda enamatest teguritest, kui on vajalik. Seda on tõlgendatud
ilmaliku võimu languse algus. 12. juunil 1522. aastal osales Knopken avalikul väitlusel Peetri kirikus, teemaks Jumala armust usu läbi õigeksmõistmine. Riia raad asus Knopkenit igati toetama, kuid Riia toomkapiitel vaatas tema tegevust ja kasvavat populaarsust hirmuga. 1522. aasta sügisel määrati ta magistraadi poolt Peetri kiriku evangeeliumiumiõpetajaks.1524. aastal ilmusid trükist Wittenbergis Knopkenilt usuteesid ja evangeelne kommentaarium Pauluse Rooma kirjast, millele kirjutas eessõna Melanchthon. Knopken polnud oma õpetuses sajaprotsendiline evangeelne võitlev luteriaan, pigem katoliku kiriku suhtes diplomaatilisema Melanchthoni õpilane (Arbusow 1921:249). 1529. aastal koostas Knopken koos Johannes Briesmanniga Riia linna kirikukorralduse, mis 1533. aastal võeti üle ka Tallinna ja Tartu rae poolt. Knopken tegutses aktiivselt ka evangeelse koolikorralduse sisseseadmise juures, mida
annaabi.ee 
