Sildumise käigus tuleb jälgida, et ankrukett ei omaks lõtku. Töötades masinaga vöörispringil ja kasutades rooli, viiakse laeva ahter sujuvalt kai äärde ja antakse kaile ahtriotsad. Sildumine kai ääres seisvate laevade vahele, kui ruumi on napilt. Kaile tuleb läheneda 40º-50º nurga all. Kui võimaldab põhja iseloom ja sügavus ning kui teistel laevadel ei ole ära antud ankrud, tuleb ära anda merepoolne ankur ning anda järele umbes üks seekel ankruketti, nii et ankur ei lohiseks mööda põhja. Sellisel juhul laev annab minimaalse käigu ja hea juhitavuse. Kui laev jõuab kai lähedalse, tuleb anda kaile vöörispring ja vööri pikiots. Töötades edasikäiguga springil ja kasutades rooli, viiakse laeva ahter sujuvalt kai äärde. Tugeva tuule korral on selline sildumine ohtlik. Laeva sildumine pardaga kai äärde. Kõige levinum sildumise viis. Sellise sildumise korral kinnitatakse laev kõige kindlamalt kai külge
käik edasi, et vältida ankrupeli ülekoormust. Kui kett on suunaga laevakorpuse alla, on edaspidise liikumise kiirus liiga suur. Vahel harva, olenevalt olukorrast, nagu näiteks sildudes kai äärde, tuleb ankur alla lasta ka edasikäigul. Kui ankur langeb põhja, tuleb vööris üles tõmmata ankrukera milleks on must kerakujuline 60 cm läbimõõduga signaalkujund, öösel peavad olema sisse lülitatud vastavad tuled. Lintpiduri või ketitrumli abil lastakse ankruketti tasapisi vette kuni kästud seeklite arvuni. Ankrus seistes hoitakse ankruketti kinni peli lintpiduritega, tugeva tuulega kinnitatakse lisaks vintpidur. Ankrut hiivates, niipea kui ankur on põhjast lahti, langetatakse ankrukera, öösel lülitatakse sisse käigutued. 15 Sõiduajal, kui ankur on klüüsis, kinnitatakse ankruketi kõik pidurid, kuna lintpidur võib laeva vibratsioonist avaneda.
Teema 10-2. Koostatud 30.12..2001. Laevade ehitus. Täiendatud 23.11.2004. Ketiklüüside sisse on toodud tuletõrjevee magistraalist toru, mille kaudu saab klüüsitorusse suunata vett, et pesta põhjast tulevat mudast ankruketti ja sellega ära hoida liigse muda sattumist ketikasti. Joonis 10.2.12. Ankruseadme üldine paigutus. Vaata ka Tahvel 10.2-VIII. Joon. 10.2.13.Ketikast. . Ketikast on seest vooderdatud laudadega ja ette
surutakse vedruga kolvist eemale ja läbi keermestatud varda 10 tõmbab pidurilindi ümber trumli kokku. Trumli käsitsi pidurdamiseks pööratakse käsiratast 8 mille varras on ühendatud tigureduktoriga. Keermestatud varras pööreldes koos tigurattaga keeratakse mutri 9 sisse ja pidurilint 12 surutakse ümber trumli kokku. Süsteemi kaugjuhtimine võimaldab ankru viiramist avariikorras ja automatiseeritult. Esimese juhul vajutatakse KJP (kaugjuhtimispaneelil) avariijuhtimise nuppu ja ankruketti viiratakse senikaua, kui hoitakse näppu nupul. Teisel juhul vastava lülitiga KJP-l seadistatakse nõutav viiratav keti pikkus ja vajutatakse nupule "automaat". Viiratud keti pikkust kontrollitakse signaallambiga SL 1 ja näidiku N skaalaga. Lamp SL 1 süttib kui vajutada ükskõik millist nuppu ja kustub, kui kett on väljunud klüüsist 2m ulatuses. Seejärel süttib signaallamp SL 2 näidates, et ankur on vettelaskmiseks valmis. Signalisaatoriteks on
.. kraadi üle nõuetekohaselt kinnitatud. setted. Peale seda kontrollitakse naftagaaside, lõppema suurema läbimõõduga ja ilma toeta antud". Vahti astuv madrus ütleb Pilsikaaned peavad olema terved. Pilsikaevud mille lubatud piir on vahem kui 0,3 gr/ l, lõpulüliga. Ankruketti iseloomustab tema ,,Gürokompassi kurss ... kraadi vastu võetud". peavad olema puhtad ja kuivad ning olemasolu tankis. Tankis voib tootada jarjest kaliiber- ketilüli ristlõike läbimõõt mm- tes. Seda öeldakse kõva häälega et vahitüürimees kuivendussüsteem töökorras. kuni 45 min., mille jarel tuleb olla varskes ohus See sõltub laeva suurusest ja otstarbest
Siis kui otsad on pollaritesse külge pandud, pingutavad madrus ja kolmas tüürimees kangide abil, kangidel võib näha mis pinge otstel on. 22 Ankruseade M/S Star-il on kaks peaankrut, mille ühe ankru mass on 5850 kg. Laevas pole varuankruid ja hoovuseankruid. Ketti läbimõõt on 58 mm, ühe ankruketti pikkus on 11 seeklit ehk 275 meetrit. Ankruseadme ülesanne on võimaldada laeva peatamine ja paigal seismine merel või reidil merepõhja kinnituva ankru 23 ja seda laevaga siduva ankruketi abil. See toimub ühe või mitme ankru abil. Ankrud paiknevad enamasti laeva vööris, kuid on ka laevu, millel on ankur ka ahtris. Ankruseade koosneb: ankrutest, ankrukettidest, ankruketi piduritest, klüüsidest ja ankrumasinatest
16 MDO/GO Separeerimissüsteem HP5/HP6- Etteandepump MDO/GO HH3/HH4- Eelsojendi MDO/ GO HS1/HS2- Kütuse separaator MDO/GO MDO Ülepumppamissüsteem HP7/HP8- MDO Etteandepupmbad HF5- Võrkfilter GO Ülepumppamissüsteem HP9/HP10- GO Etteandepumbad HF6- Võrkfilter 1.3 Üldandmed laeva seadmete kohta 1.3.1 Ankruseade Ankrute arv: 2 Ankrute mass: 2295 kg Ankrukettipikkus: ketitüki pikkus 27,5 x 9 (250 m) Kettipidur: Lintpidur Ankruketti ühendamine laevaga ja ankruga. Ankruketti hoitakse laeva küljes ankrupeli abil. Ketti ühendus ankruga toimub läbi pöörlüli. See on selleks et hiivamisel ankrul oleks võimalik õiges asendis klüüsi siseneda. 1.3.2 Sildumisseade Sildumisel kasutatakse: vööril- kombimeeritud hüdroelektriline haalamis- ankrupelid, ahtril- hüdroelektriline haalamispel. 17 1.3.3 Rooliseade Tootja: Rolls-Roys Marine
Ankrut kasutatakse laeva ühe koha peal hoidmiseks MÕISTLIKES OLUDES AJUTISELT see ei ole mõeldud laeva peatamiseks.Ankrud paiknevad enamasti laeva vööris, kuid on ka laevu, millel on ankur ahtris. Ankruseade koosneb ankrust, ankruketist, ankruketi pidurist, klüüsitorust ja ankrumasinast. Laevadel on tavaliselt kaks peaankrut(mõlemas poordis). Ankruseadme juurde kuulub ka spetsiaalse konstruktsiooniga ruumketikast.See ruum hoiab ankruketti. 25. Ankur ja -keti ehitus Ankruid jagatakse kahte rühma – tokiga ja tokita ankrud. Tokiga ankrud - Tokk paigutatakse risti käppade tasandiga, et suurendada käppade haakumist merepõhjas. Tokita ankrud – pöörduvate käppadega ankrud. Tokiga ankur ei võimalda tõmmata ankrut klüüsi. Tokita ankrul on väiksem hoidejõud. HHP - hoidmisjõud on IACS nõudmisel kaks korda rohkem kui tavalisel sama massiga tokita ankrul. Ankru mass võib olla seerõttu 75% vähem tavalise ankru massist
- nähtavuse halvenedes informeerida kaptenit - tagama, et laev kannaks vajalike märke ja tulesid ja annab nõuetekohaseid udusignaale - tarvitusele võtma abinõud merereostuse vältimiseks ja täitma reostuse vältimise eeskirju Kui VO kahtlustab kokkupõrke võimaluse olemasolu, peab ta andma vähemalt viis lühikest üksteisele järgnevat vilesignaali, vilgutama signaalprozektorit ja kutsuma mõne ohvitseri, kes võiks kiiresti vööris ankruketti järele anda Sageli ootab laev ankrus seistes korraldusi edasiseks tegevuseks. Sel juhul peab aktiivselt jälgima VHF ja SatCom raadioid. Mõnel pool on piraatlus ja salajane laevale asumine tõsiseks probleemiks. Kõigi lähenevate ujuvvahendite jälgimine ja parraste valvas jälgimine on kaitseks selle ohu vastu. Tuleb võtta meetmeid takistamaks võõraste sissepääsu laeva ruumidesse. Selleks tuleb vahiohvitseril välja panna tekivaht (vahimadrus)
13.6. Joon.12.7. Sama operatsiooni saab teha ka edasikäigul lähenedes ankrukohale taganttuulega. (Joon. 13.9 ja 13.10.) Kui vaja pidurdatakse inertsi tagasikäiguga. Vahetult enne ankru ära andmist pannakse rool samasse pardasse, mille poolset ankrut soovitakse kasutada. Ankur antakse ära momendil mil saab märgatavaks vöörikaldumine soovitud suunas. Tuul triivib laeva ja pöörab ta ankru abil vööriga vastutuult. Edasi antakse ankruketti järele lastes tuulel laeva triivida kuni soovitud keti pikkus on välja lastud. Joon. 13.8. Joon. 13.9 Kui regioonis tegutseb hoovus tuleb ankrukohale läheneda vastuvoolu. (Joon. 13.11.) Ankur antakse ära hetkel kui laeva liikumine põhja suhtes on peatunud. Vööri vastu
Koosneb ketiseeklitest: ankrupoolsest ankruseeklist, paaritu arvu lülidega vaheseeklitest ja lõpuseeklist, mis lõpeb ketihalsiga. Ankru ja ankruseekli ühenduskohas peab olema pöörel, vältimaks keerdumist. Ketiseeklid koosnevad tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest, omavahel ühendatakse need ühendusseekli või –lüliga. Ühendusseekli kasutamisel peab ketiseekel lõppema suurema läbimõõduga ja ilma toeta lõpulüliga. Ankruketti iseloomustab tema kaliiber- ketilüli ristlõike läbimõõt mm- tes. See sõltub laeva suurusest ja otstarbest. Ketilülil, mille kaliiber on suurem kui 15 mm, peab keskel olema tugi ehk kontraforss. Kui ankrupelil pole ketilugejat, tuleb ankrukett markeerida, et oleks võimalik pidada arvestus vette lastud ankruketi üle. Markeerimise viise on mitmeid. Nt esimese seekli viimane toega
Ankrud paiknevad enamasti laeva vööris, kuid on ka laevu, millel on ankur ahtris. Ankruseade koosneb ankrutest, ankrukettidest, ankruketi piduritest, klüüsidest ja ankrumasinast. Laevadel on tavaliselt kaks peaankrut. Mõnel laeval võib olla ka abiankruid mida kasutatakse laeva hoidmiseks ettenähtu asendis peaankrutel seismise ajal. Ankruseadme juurde kuulub ka spetsiaalse konstruktsiooniga ruumketikast.See ruum hoiab ankruketti. Ankrukett koosneb lõhidest, mis ´??????moodustavad umbes 25 meetri pikkused ketilõigud 31. Lastimisseade. Mastid. Otstarve, osade nimetused Lastiseadme kõigi elementide koostis, tugevus, valmistamistehnoloogia, kontrollimise perioodilisus ja ka hooldus laevapere poolt on klassifikatsiooniühingute range järelvalve all. Lastiseadmete tüübi valik oleneb laeva lastidest, sõidurajoonist, kiirusest, mõõtmetest ja paljust muust. Lastiseade on konstruktsioonide ja
laevad ning lasksid neil purjetada kangelaste maailma Valhallasse. Arvatavasti toimisid nii ka muistsed eesti meresõitjad. Ristiusu levides rituaal muutus: laevas, kus asus surnu, kuulutati välja lein ja selle märgiks langetati lipp. Matuse ajaks jäeti laev triivi ja meeskond kogunes paljastatud peadega tuulealusele pardale. Surnu õmmeldi purjeriidest kotti, millesse lisati raskuseks kahurikuul, jupp ankruketti või ballastikivi. Selline sark asetati alusele, mille üks ots toetus reelingule. Kapten pidas lühikese matusekõne, luges ette mõne kohase lõigu Piiblist ja lõpetas meieisapalvega. Siis kergitati alust ja surnu libises jalad ees üle parda merre. Laeva logiraamatusse tehti märge, kus olid kirjas matuse koha koordinaadid, need jäid ainsana märkima hauakohta. Sõjalaevades on matus olnud rituaalirohkem: langenud meremehed kaeti lipuga, matmise hetkel anti püssikogupaukudega leinasaluut
liigendhaak tekile parajasti sellisesse kohta, kus teda võis mugavalt lahti anda. Tänapäeval kasutatakse sellist ketihalssi harva. Enamasti on kasutusel mingi käsitsi juhitav ülekandemehhanism, mis võimaldab tekilt avada ankruketi ketikasti või mõne muu laevakere detaili külge kinnitatud otsa. Ketiklüüside sisse on toodud tuletõrjevee magistraalist toru, mille kaudu saab klüüsitorusse suunata vett, et pesta põhjast tulevat mudast ankruketti ja sellega ära hoida liigse muda sattumist ketikasti. Ketikast on seest vooderdatud laudadega ja ette on nähtud võimalus ära pumbata sinna sattunud vett. Ankru põhjast välja tõmbamiseks (hiivamiseks) kasutatakse kahte tüüpi ankrumasinaid: horisontaalse pöörlemisteljega ankrupelisid ja vertikaalse pöörlemisteljega ankru keps-leid. Need on tõstemasinad, millel on teatud elemendid just nimelt ankruketi käsitamiseks. On ette nähtud võimalus vabaneda ankrust ja ankruketist
pingule tõmmatud, jäi liigendhaak tekile parajasti sellisesse kohta, kus teda võis mugavalt lahti anda. Tänapäeval kasutatakse sellist ketihalssi harva. Enamasti on kasutusel mingi käsitsi juhitav ülekandemehhanism, mis võimaldab tekilt avada ankruketi ketikasti või mõne muu laevakere detaili külge kinnitatud otsa. Ketiklüüside sisse on toodud tuletõrjevee magistraalist toru, mille kaudu saab klüüsitorusse suunata vett, et pesta põhjast tulevat mudast ankruketti ja sellega ära hoida liigse muda sattumist ketikasti. Ketikast on seest vooderdatud laudadega ja ette on nähtud võimalus ära pumbata sinna sattunud vett. Ankru põhjast välja tõmbamiseks (hiivamiseks) kasutatakse kahte tüüpi ankrumasinaid: horisontaalse pöörlemisteljega ankrupelisid ja vertikaalse pöörlemisteljega ankru keps- leid. Need on tõstemasinad, millel on teatud elemendid just nimelt ankruketi käsitamiseks. On ette nähtud võimalus vabaneda ankrust ja ankruketist
liigendhaak tekile parajasti sellisesse kohta, kus teda võis mugavalt lahti anda. Tänapäeval kasutatakse sellist ketihalssi harva. Enamasti on kasutusel mingi käsitsi juhitav ülekandemehhanism, mis võimaldab tekilt avada ankruketi ketikasti või mõne muu laevakere detaili külge kinnitatud otsa. Ketiklüüside sisse on toodud tuletõrjevee magistraalist toru, mille kaudu saab klüüsitorusse suunata vett, et pesta põhjast tulevat mudast ankruketti ja sellega ära hoida liigse muda sattumist ketikasti. Ketikast on seest vooderdatud laudadega ja ette on nähtud võimalus ära pumbata sinna sattunud vett. Ankru põhjast välja tõmbamiseks (hiivamiseks) kasutatakse kahte tüüpi ankrumasinaid: horisontaalse pöörlemisteljega ankrupelisid ja vertikaalse pöörlemisteljega ankru keps-leid. Need on tõstemasinad, millel on teatud elemendid just nimelt ankruketi käsitamiseks. On ette nähtud võimalus vabaneda ankrust ja ankruketist
annaabi.ee 
