Anesteesia ajalugu (0)

Anesteesia ajalugu
19. sajandi keskpaik
Anesteesia ehk narkoos on üks põhikomponente operatsiooni teostamisel. Ilma anesteesiata võib osutuda operatsioon peaaegu võimatuks, kuna inimene võib endast välja minna, mis tõstab pulssi ja seetõttu ka verekaotust. Nimelt ka valu on patsiendil väga raske operatsiooni ajal taluda.
Aegade algusest peale on inimesed püüdnud leida mooduseid, kuidas muuta valu operatsiooni ajaks talutavamaks või olematuks. Vanadel aegadel kasutati selleks kanepit ja mitmeid teisi taimi, et luua inimesele uimane olek. Operatsioon oli meeletult piinarikas. Rooma arst on kirjutanud umbes sajand peale kristust: " Kirurg peab olema tugeva ja täpse käega, mis kunagi ei värise. Ta peab olema valmis kasutama oma vasakut kätt sama hästi, kui oma paremat. Olema nägemiselt täpne ja klaar . Olemuselt täis kaastunnet , soovides ravida oma patsienti kuid sellegipoolest olema kõigutamatu tema nutust või soovist teha asi kiiremini, kui see peaks toimuma. Ta peab keelduma lõikamast vähem kui peaks. "
Mitmetel operatsioonidel olid mehed sunnitud hoidma opereeritavat paigal ning kirurg pidi tegutsema opereeritava palvetele vastamata. Tegutseti kiiresti. Narkoosiks kasutati ka alkoholi ja oopiumi. Taimedest kasutati näiteks veel mandragoori . Need tekitasid patsiendile pikemas perspekiivis probleeme. Suur mure oli patsiendi oksendamine, kuna ta võis seda endale sisse hingata , mis omakorda tekitas veel suuremaid probleeme.
Eetri leiutamisega muutus opereerimine humaansemaks. Väike doos eetrit loodi esimest korda 1275. aastal Hispaania keemiku Raymundus Lulliuse poolt. Sellegipoolest esialgu ei teatud tema psühhotroopseid omadusi ja anesteetilist potensiaali. 1540. aastal on mainitud taas eetrit ning sellel korral on teda kirjeldatud kui hüpnootilise efektiga ainet. Sellegipoolest ei saanud see veel tuimestavaks aineks.
Naerugaas leiutati 1772. aastal Inglismaal Joseph Priestly poolt. Üldine arusaam, et gaasid võivad omada häid terapeutilisi omadusi, muutus populaarseks. Aastal 1799 Humphrey Davy avastas naerugaasi anesteetilised omadused.
Mitu meest on ajaloos pidanud just ennast anesteesia leiutajaks. Esimene nendest oli Crawford Williamson Long. Ta oli arst, kes väitis, et kasutas esimest korda operatsiooni käigus anesteesiat- eetrit (1842). Hiljem ta ka kinnitas seda väidet.
Teine mees oli Horace Wells, kes oli hambaarst ning kasutas patsientidel naerugaasi. See oli edukas ja katsetamisel täitis soovitud tulemusi. Sellegipoolest oli selle mõjuaeg lühike ning patsient pidi seda palju ja tihti sisse hingama. Kui 1844 . aastal loodi talle eksperiment , siis kahjuks kukkus ta läbi, kuna patsient kannatas operatsiooni käigus naerugaasist hoolimata tugevate valude käes. Wells kaotas igasuguse austuse.
Kolmas mees oli William Morton. Ta sai oma sõbralt kellega koos õppis soovituse kasutada eetrit. Selleks meisterdas ta eetri inhalaatori ning katsetus viidi läbi 16. oktoobril 1846. aastal samas haiglas , kus hambaarst Wells kukkus oma katsega läbi. Kõik kohalolijad olid liigutatud- patsient ei liigutanud, aeg-ajalt oli vaid kerget mõmisemist kuulda.
James Young Simpson tuli 19. sajandi keskpaigal mõttele kasutada kloroformi , kuna see on sarnase toimega mis eeter kuid lõhnab talutavamalt. See muutus populaarsemaks ning 1853. aastal tõi kuninganna Victoria selle abil ilmale oma poja Leopoldi.
Tänu eetri ja naerugaasi kasutuselevõtule on toimunud uskumatu anestesioloogia edasiareng meditsiinis. Tuimestus on meditsiinis üks olulisemaid asju, mistõttu nende meeste avastused on igati tänuväärsed.
Allikad:
http://www.blatner.com/adam/consctransf/historyofmedicine/4-anesthesia/hxanesthes.html
http://www.vat19.com/brain-candy/accidental-inventions-ether-anesthesia.cf m
http://neurosurgery.mgh.harvard.edu/history/beforeth.ht m