tuhandetesse kilomeetritesse laiuvad metsamassiivid ning käre pakane on märgid, mis läänelikust kultuurruumist pärit inimesele esimesena Siberiga seostuvad. Eestlaste jaoks tähendab Siber aga peamiselt küüditamise ning koonduslaagrite maad, see on paik, mida eestlase kujutluses raamib põhiliselt okastraat. Kui kuuldakse Siberisse sattunud eestlast, siis arvataksegi tavaliselt tegu olevat nendega, kes jäid Nõukogude repressiivorganite hammasrataste vahele. Vähem teatakse seda, et Siberisse on eestlasi sattunud ka juba palju varem; seda, et kuni tänase päevani elab Siberis tuhandeid eestlasi, kellest enamus on seal sündinud ning kelle kodumaa on Siberis. Seda, kuidas eestlased Siberisse on sattunud, teatakse üsna vähe. Kohati on sellekohased rahvalikud teooriad vägagi üllatavad. Aivar Jürgenson1 kuulis ühelt Eestis sündinud, kuid aastakümneid Saksamaal elanud vanaproualt uurali keelepuu teooriat, mis kõlas
algelist maaviljelust. Samal ajal ilmusid Eesti alale üksikud vahetusega saadud pronksesemed; algas pronksiaeg. Edenes pronksivalamine (Tehumardi peitlid). Tekkisid kindlustatud asulad (Asva, Iru, Ridala) ja esimesed maapealsed kalmeehitised kivikirstkalmed (Loona, Muuksi). I a.t. keskel e.m.a õpiti tundma ka rauda. Ulatusliku rände tulemusel moodustus Baltimaadel kaks erinevat etnilist rühmitust: põhja pool, nüüdsel Eesti territooriumil ja Läti territooriumi põhjaosas, eesti-liivi hõimud , lõuna pool leedu-läti hõimud, kes suhtlesid Skandinaavia ja teiste naaberkultuuri hõimudega. Elu muistsel iseseisvusajal Meie ajaarvamise esimestel sajanditel sai majanduse aluseks maaviljelus, eriti Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, kus selleks olid soodsamad tingimused. tööriistade ja relvade materjalina hakati tarvitama kohalikus soomaagist toodetud rauda. Arenes ka pronksehete valmistamine, milleks
lahkhelidest Liivimaal. Christoph von Mecklenburg- Riia peapiiskopi koadjuutor (1556-1563). Koadjuutor on inimene, kes on vaimulikus hierarhias teine peale peapiiskopit. Jasper von Münster- maamarssal (1551-1556) Wilhelm Fürstenberg- ordumeister (1556-1559). Ettevaatlikum ning eelistab pidada läbirääkimisi. Otsustatakse maksta Poola-Leedu riigile kahjuraha, kuid tegelikult raha ei saabu kohale ning keegi ei hakanud nõudma ordult seda raha. Fürstenberg otsustab minna Sigismund II Augusti juurde, kes oli oma vägede juures Leedu-Poola piiri peal ehk Posvolis. 2 Algavad läbirääkimised, sõlmitakse kokkulepe, kus peapiiskop vabastatakse koos koadjuutoriga ning tunnistatakse mõlemate ameteid. Riia peapiiskopi ala läheb Poola-Leedu kaitse alla. 14. septembril sõlmitakse liit ordu ja Poola-Leedu vahel, mis on suunatud Venemaa vastu
eestlaste suurest vabadusvõitlusest võõrvõimude vastu, mille võidukat lõppu hakkas tähistama Vabadussõda (tamm 2008: 118).2 samuti oli „tasuja” vas- tandumine baltisakslastele aktuaalne nõukogude vägedes võidelnud eestlas- te jaoks teise maailmasõja ajal ja järel (tamm 2008: 121). alles tänu neile taaskasutustele on „tasujast” saanud see monument, millena me seda XXi sajandi veerult tunneme. kui aga küsida, mille monument „tasuja” täpsemalt on või – rigney sõnastuses – mis on selle raamatu loodud meeldejääv kujund, siis kerkib tamme analüüsist vastusena esile ennekõike sõjakas, rahvuslikku enesetead- vust ja viha õhutav kangelasekuju (tamm 2008: 113). Pakkudes teist, rööbi-
võisid nad igahetk välja ajada. 2) Paremas olukorras olid talusulased, palk oli väike ja tööaeg oli reguleerimata aga sulased ja pererahvas elasid sarnast vaeset elu. 3) Rahulolematud olid ka talunikud, eriti renditalunikud, kes pidid maksma renti igal aastal mõisnikele, sest nende lepingut võis mõisnik igahetk tühistada kui ta ei saanud piisavalt kasumit ning kui renditalunik tegi palju tööd ja teenis palju kasumit siis mõisnik suurendas makse. 4) Linnades elasid kõige raskemates oludes vabriku töölised, majateenindajad ja kojamehed. Ainus asi, mis oli reguleeritud oli tööaeg 11 ja 40 tundi ning magamiseks oli 10 tundi. Puudus vanaduspension, puudus tervisekindlustus, puudus õnnetuskindlustus. Vabriku omanik, võis nõuda mitmesuguseid täiendavaid makse (trahvid) ja lisanõudmisi, mille eest palka ei makstud. Peale tööpäeva otsiti töötajad
Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel, et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2 Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala, vepsa), saami, volga (ersa, moksa, mari), permi (udmurdi, komi), ugri (ungari, handi, mansi) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi) keeled
Kujundanud Olger Tali Trükitud trükikojas Võru Täht CD piltide ja kaartide tehniline teostus: Kaspar Oja DVD filmide tehniline teostus: OÜ Vesilind CD ja DVD tiražeerimine: CD Lahendused OÜ ISBN 978-9949-13-996-5 3 Eessõna Käesolev õppematerjal on valminud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi ja Living History Forumi (Rootsi) koostööprojekti raames ning seda on rahastanud Eesti Vabariigi Valitsus ja rahvusvaheline holokausti uurimise ja holokaustiteemaliste haridusprogrammidega tegelev organisatsioon International Task Force (ITF). 2005. aastal peeti Pühajärvel täienduskoolitusseminar, kus õpetajatega arutati, missugust õppematerjali oleks kooli vaja, ning töötati välja õppematerjali esmane struktuur. Taasiseseisvunud Eesti ajalooõpikutes on holokausti käsitletud nii Eesti ajaloo kui ka üldajaloo kursuses
kaubandusele...) ? Ajalugu kui konstruktsioon Mälu. Mäletamine ja elulood Pikka aega on mälu ja ajalugu olnud kaks erinevat diskursust. Inimesed mäletavad lähemaid ajaloosündmusi erinevalt. Kas mõni neist mäletab järelikult valesti? Mis tingib kogemise aluse, kas on olemas objektiivset kogemust? Inimese jutustust oma kujunemis- ja kogemusloost nimetame elulooks. See ei ole sama, mis tema poolt elatud elu, vaid eluloo autor teeb kirjutades valikuid, millises valguses seda näidata. Elulugude kasutamine algas kõigepealt USA-s, kus hakati huvi tundma indiaanlaste pärimuste vastu. Vanim sellekohane biograafiline materjal pärineb aastast 1825. Teaduspõhine ajalugu ignoreeris mälestusi ajaloo allikatena pikka aega. Alles eelmine sajand tõi suhtumises murrangu. Biograafilise meetodi ajalugu ei ole Euroopas ühtlane. Enamikes maades avastati elulood kui allikas ja meetod 1970. aastatel, Itaalias 20 aastat varem, Skandinaavias 1940.-50
Kõik kommentaarid