Andmine on rõõm (1)

Andmine on rõõm
Anda saab paljusid asju. Kõige muu hulgas saab ära anda ehk siis loovutada ka verd, sugurakke, geene, organeid ning kõike muud, mis on seotud meie kehaga . Sellist toimingut nimetatakse doonorluseks. See sõna on tuletatud ladinakeelsest mõistest donare, mis tähendab terve inimese poolt oma eluskoe või organi loovutamist haigele, kes seda hädasti vajab. Tavaliselt kaasneb organi loovutamisega rahaline kompensatsioon , kuid vere andmine on enamasti tasustamata tegu, mis annab doonorile lihtsalt hea enesetunde. Millist rõõmu võib teiste aitamine meile valmistada? Ja kui oluline on, et me aeg-ajalt loovutaks natukene oma verest?
Veredoonorlust saab pidada heategevuseks, mis ei nõua palju aega ega vaeva. Sellega saaks hakkama peaaegu igaüks, kelle tervislik seisund on heas korras. Miks on üldse oluline verd anda? Seda loovutades on erakordne võimalus aidata mõnda kriitilises seisundis patsienti . Näiteks on läbitud mingi raske liiklusõnnetus ja on kaotatud eluohtlikult suur kogus verd. Või on ees ootamas keeruline operatsioon , kus see punane elumahlakotike peaks tagavaraks igaks juhuks kõrval olema. Siiamaani pole veretoodetele tehisalternatiive leitud ning ilma doonoriteta ei suudaks ka maailma parimad arstid raskes seisundis patsienti päästa.
Kui vere andmisest jääb doonori rõõmustamiseks väheseks ja tahetakse veel kedagi aidata, on võimalik loovutada ka näiteks luuüdi leukeemiahaigete jaoks või isegi üks oma neerudest. Kas teiste aitamine sellisel viisil on aga alati ohutu? Siis kaasnevad juba keerulisemad protseduurid, mis võivad teinekord kaasa tuua isegi tõsisemaid komplikatsioone. On võimalik loovutada ka kõiki teisi organeid, kuid seda saab teha alles pärast surma, kui inimese aju on kuulutatud täiesti surnuks .
Kõik inimesed ei saa lapsi. Siis võib abi leida kunstlikust viljastamisest, mis on muutumas üha populaarsemaks. Oluline on lihtsalt see, et keegi vaimselt ja füüsiliselt terve isik oleks siis eelnevalt loovutanud kas sugu- või munarakke. Doonoritel on kindlasti hea meel, kui tänu neile sünnib mõnda teise perre uus ilmakodanik. Lapse „andmine“ on ju eriti suur rõõm. Tihti nad ise seda aga ei teagi, kas nende rakkudest on keegi rasestunud või ei. On sõlmitud ka lepinguid, mille kohaselt nad ei pruugigi seda kunagi teada saada ja kui ka saavad, siis ei tohi hakata last endale nõudma. Teinekord võib ju juhtuda küll, et mõni vanem tahab oma doonorraku kaudu viljastatud beebit endale.
Ainult enda keha kasutades ehk siis mitmel erineval viisil doonor olles võib rõõmu teha nii teistele kui ka endale. Kui suudetakse päästa kellegi elu, tekitab see tõesti hea enesetunde. Olen ka ise mitmel korral verd loovutamas käinud. Ei oska küll öelda, kas keegi minust abi on saanud, kuid võin öelda, et arsti juurest lahkudes oli süda rahul. Doonorlusest on palju kasu kogu meie ühiskonnale, loodan, et inimesed hakkavad sellega järjest rohkem tegelema.