Andekus - kink või koorem? (7)

Andekus – kink või koorem ?
Andekus on individuaalne potentsiaal saavutada silmapaistvat edu ühel või mitmel alal, see on midagi, mis on kõigil olemas. Mõnel on seda silmaga näha, teisel sisimas peidus, millest ise ei pruugi teadlik ollagi. Kas andekus võib ka koormaks olla või hoopiski kingituseks?
Tihti jäävad andekad märkamata, sest nad ei pruugi meie ühiskonnas kuigi palju välja paista. Nõnda võiks öelda laste kohta. Sageli ei märka seda õpetajad koolis ja ka lapsevanemad ei oska sellele tähelepanu pöörata. Ehkki andekas laps saab oma ülesannetega enamasti kergesti hakkama, vajab ta siiski erilist tähelepanu ja võimalusi arenemiseks juba alates varasest lapsepõlvest. Nemad on meie järeltulijad ja võib-olla isegi uuema maailma edendajad. Sellepärast tuleks neile ka suuremat tähelepanu pöörata ja proovida edendada nende oskusi ja ka vaimselt toeks olla.
Tegelikult on andekad inimesed terve maailma poolt pandud suure surve alla. Eriti nii-öelda geeniuslapsed – neist tehakse saateid, kutsutakse esinema ning neist oodatakse palju. Muidugi on nende vanemad sellega väga rahul ja toetavad tähelepanu iga hinnaga, unustades lapse tegelikud tahtmised, soovid, unistused ja vajadused. Samuti on ka noortega, kes on geniaalsed füüsilistes tegevustes. Sellisel juhul soovib iga imelaps lihtsalt olla tavaline isik, ilma suurema surveta ja ka suurema tähelepanuta. Juhul kui seda kõike on tema jaoks liiga palju, võib see mõjuda tale hingeliselt laastavalt ja tekitada vaimseid raskusi edasi millegi poole pürgida, sest tema võimetest on viimanegi piisk välja pigistatud. Vältimaks sellist olukorda, peaksime laskma igal persoonil omamoodi kasvada ja lasta tema andekusel edasi areneda, sest keegi pole ilma sündinud, hõbelusikas suus , samas ei saa ka seda kõigi kohta väita, on ka selliseid inimesi.
Andekal inimesel on paratamatult suurem võimalus elus läbi lüüa, kui seda oleks mõnel poisiklutil, kel 8 klassi haridus ja oskus nurka sülitada. Tubli ja intelligentne inimene on nõnda kaua elanud, et tema oskab vajadusel käega lüüa ja samas ka teha kõik endast oleneva, et tulemus oleks tema jõupingutusi väärt. Selliseid inimesi võime tegutsemas näha erinevates teadusharudes, arhitektuuris, disainis ja nõnda edasi. Neil on anne, mida nad oskavad kasutada ja teevad sellega ka meie ühiskonnale kasulikku . On ka selliseid inimesi, kellel on sisimas mingisugune varjatud anne, aga see pole kunagi välja paistma hakanud ja inimene ise ei saagi sellest kunagi teada, ta proovib elulõpuni igasuguseid uusi asju, et saada teada, milles on tema osav, ja millega tema suudaks teisi üllatada.
Andekuseks võib pidada kas või oskust hoolida teisest, eriti just meie praeguses ühiskonnas. Paljudel see puudub, nad elavad ainult enda jaoks, teisi tähele panemata. Olla sõber, kellestki aru saada ja suuta olla abivalmis on omamoodi anne, paljudel see puudub. Need, kellel see olemas, on meie silmis tavalised inimesed, kuid kui mõelda, et neid inimesi pole just palju, siis tuleks neid tunnustada ja anda neile märku, et neidki tähele pannakse.
Andekus on miski, mida kas pannakse tähele või ei panda, liigne tähelepanu tekitab negatiivseid tundeid, mõnele positiivseid, kuid need, kes jäävad märkamatuks, proovivad edasi pürgida, et neidki kord keegi tunnustaks. Tasa sõuad, kaugele jõuad.