Andekus- kas kink või koorem? (0)

Andekus - kas kink või koorem?
Andekus on kink, mis võib avalduda erinevates valdkondades. Mõned on andekad spordis või muusikas, teised on pea jagu üle mõnes teadsuslikus valdkonnas ja osadel meist on võrratu kunstianne.
Andekaid inimesi on vähe, sellepärast on nad kõrgelt hinnatud ning neid otsitakse lausa tikutulega taga. Neile loodetakse ja pannakse peale suured kohustused. Keegi ei mõtle, kas andekatel võib raske olla, sest arvatakse, et neil on lihtsalt nii suur loomulik talent , et kõik tuleb just kui iseenesest. Inimesed ei oska vahel ette kujutadagi, kui palju mõni teine oma edu nimel vaeva võib näha. Võtame kas või mõne spordiala , näiteks suusatamine , mis tundub vaadates nii lihtne. Kuid kui tavainimene paneb suusad alla ei pruugi ta ühtki küngast ületada, et jõuda tulemuseni peab kõvasti harjutama ja vaeva nägema. Loomulikult tuleb loodusest antud anne kasuks, kuid see ei tee sinu eest tööd ära.
Andekatel inimestel on kohustus olla hea asjades, mida ta oskab, kui keegi neist peaks ebaõnnestuma vaadatakse imestunud nägudega ning küsitakse, et mis nüüd juhtus ja , et kas sinuga on ikka kõik korras.Teiste ootused aina kasvavad, seetõttu peab andekas inimene rohkem tööd tegema, et end veel ja veel tõestada, et mitte tekitada teistes ja ka endas pettumust.
Suuremad eesmärgid ja kohustused toovad endaga kaasa rohkem pinget, tekib ülekoormus, mis omakorda põhjustab stressi. Väga paljud talendid murduvad sellise pinge all ja langevad sügavasse depressiooni. Hakatakse jooma ja tarbima mõnuaineid, mis aitavad lõõgastuda ja argimured unustada. Tavaliselt läheb selline käitumine üle piiri ja andekad inimesed vajuvad "musta auku ," millest välja saada on väga raske. Mõelge vaid, kui paljud välismaa kuulsused vaevlevad narkosõltuvuse käes. Ka eesti edukate artistide ja kirjanike elud on mõnel juhul lõpetanud just alkohol. Väga vähesed suudavad loobuda oma pahest ja tagasi pöörduda normaalse elu juurde.
Paljud lapsevanemad panevad väikseid lapsi meeleheitlikult igalepoole trennidesse ja ringidesse, et avastada oma lapse andeid juba varajases lapsepõlves. Tundub, et nad lausa võistlevad oma vahel, et kelle laps on tublim, parem, ilusam ja andekam. Mõne algklassi lapse elu koosenbki ainult koolitööde tegemisest ja huvikoolis käimisest, sest kohe peale kooli minnakse trenni ja sealt edasi näiteks muusikakooli või kunstiringi.Laps jõuab koju alles hilja õhtul ja peab tegema hakkama koduseid töid ja nii päevast päeva.
Muidugi on tore kui lapsele ise meeldivad need huvikoolid, kuid on ka selliseid vanemaid, kes sunnivad oma lapsi mingi alaga tegelema, sest võib-olla nad ise tahtsid kunagi antud alaga tegeleda, kuid neil ei õnnestunud see nii hästi. Niiviisi jätavad vanemad oma lapsed lapsepõlvest sõna otseses mõttes ilma, sest lapsel ei jää üldse mänguaega. Palju on räägitud Mozartist , kes alustas oma muusikukarjääri isa nõudel juba nelja aastaselt. Tänapäeval on leitud seoseid Mozarti varajase surma ja lapsepõlve puudumise vahel, kuid kas see on tõsi, seda ei oska meist keegi öelda. Muidugi ei saa väita, et lapsi ei tohi liiga vara trennidesse, ega huvialakoolidesse panna. Tuleb lihtsalt arvestada lapse soovidega. Mõnigi edukas sportlane on alustanud oma sporditeed juba varases lapsepõlves ja on nautinud seda terve elu.
Andekus on inimesele taevane kingitus, kui kasutada seda võimete piires ja mitte seada endale utoopilisi eesmärke. Talenti tuleb arendada mõistlikkuse piires, mitte endale liiga tehes. Kui seada endale normaalsed eesmärgid ja teha mõtetes plaan, kuhu tulevikus jõuda on edu peaaegu tagatud. Ma arvan, et andekus on pigem kink, kuid see võib väga lihtsalt muutuda koormaks.
535 sõna