50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-04-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
20 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
anja.solts
Õppematerjali autor
vabamalt tunda ja nautida kodaniku plusse. Orjadel oli siiski õigus:kui nad tundsid, et neid on koheldud väga ebainimlikult ja rõhutatud, siis neil oli võimalus põgeneda templisse ja paluda preestrilt, et ta edasi müüdaks inimlikumale omanikule. Preestrid ei tohtinud orjasid templist välja saata sunniviisiliselt ja endine omanik ei tohtinud templis orja kinni võtta. Kuid sellel oli ka miinus, nimelt preester ei pidanud orja toitma ja pahatihti suri ori templis nälga või läks nälja tõttu templist välja,kus ta kinni võeti. Põgenenud orja karistused olid karmid. Jällegi kasulik orjapidajale ja ebaõiglane orjale. Ori ei tohtinud omada perekonda, isikliku omandit, puudus õigus poliitikas kaasa rääkida ega tohtinud täita usukombeid. Ori ei kuulunud tol ajal ühiskonda vaid oli selle omand.Ori vabastati tavaliselt ainult peremehe surivoodil, kuid ori jäi ikka peremehe järeltulijast sõltuvaks.
Klassikalises Kreekas oli orjanduslik ühiskond. Ateenlased ja teised vabad kreeklased pidasid orjust loomulikuks, jumalate poolt määratud korraks, mis andis vabadele inimestele võimaluse tegeleda mitte füüsilise tööga, vaid pühenduda vaimsetele harrastustele. Inimeste võrdsus tundus isegi filosoofidele loomuvastane, kuna siis variseks kogu orjanduslik kord. Vaid üksikud mehed astusid avalikult välja orjanduse vastu, kuid neid peeti peale seda momentaalselt ebanormaalseteks või veidrikeks. Orjade hulga kohta puuduvad arvandmed, kuid kahtlemata oli neid palju. Orjade hulka kuulusid nii võlgade katteks orjusesse müüdud või linnriikide omavahelistes sõdades vangi langenud kreeklasi kui ka võõrsilt sisseostetud barbareid. Barbarid olidki orjade seas suures enamuses. Pikkamööda kujunes kreeklastel arusaam, et barbarid ongi orjuseks loodud. Siiski oli orjade elu Ateenas mõnevõrra kergem kui teistes tolleaegsetes orjanduslikes riikides
Orjade Elu Ameerika Ühendriikide loomisel arvati, et orjusega ei tegelda nii palju, kui varem. Sest uusajal võeti kasutusele enamasti masinad, millega sai töö kiiremini ja puhtamalt tehtud. Kuid siiski leidus ka maid, kus orjanduspõli kestis. Näiteks lõunas, kus orjus oli üks osa majanduse arengust. Orjad moodustasid omaette kihi, kes pidid tegelema kõigega. Ori oli inimene, kes oli teise inimese, riigi või asutuse omand, ja pidi sealseid kõrgema võimuga inimesi teenima. Orjad töötasid koduses majapidamises, see hõlmas kogu majapidamise elu, pidid karjatama loomi, koristama, süüa tegema see oli enamasti siiski naisorjade töö. Mees orjad töötasid kaubanduses, ja mäenduses, kus töötasid isegi lapseeas orjad, ja naisorjad. Mäe- ja kavendustööstuses oli ohtlik olla lastel,kuna tihti olid nad haiged, või surid tiisikusse. Siiski oli orjade põhitöö maaharimine, seal
erinevalt aristokraatiast. Ühest küljest oli vabakslastu olnud ori, mida ta ei unustanud iial, ning teisest küljest on tal mitmeti mõistetav staatus. Seega on ka arvamused lahknevad ühed peavad vabakslastuid ühte sotsiaalsesse gruppi kuuluvateks, teised näevad aga selle lõhenemist. Selge on see, et vabana sündinutest erinesid vabakslastud siiski palju. Roomlaste silmis oli enamik vabakslastutest vaesed ja väärtuseta inimesed, vaatamata majanduslikule edule või rikkusele. Ka Gaius jaotas 2. sajandil vabasid inimesi vabana sündinuteks ja vabakslastuteks. Esiteks tuleb rõhutada, et vabakslastu võlgnes oma isandale suurima lugupidamise, mida poegki võlgneks isale. Samuti ei tohtinud vabakslastu oma isandat kohtusse kaevata. Vabakslastu pidi igal aastal eelmise peremehe heaks kindla hulga päevi töötama, selle töö mahtu on tänapäeval aga raske hinnata, kuna see varieerus palju.
Referaat Vana-Rooma ori Orjanduslik kord valitses antiiktsivilisatsioonide ajal, kui vallutatud maade elanikud enamasti vallutati, nii ka Vana-Roomas. Orjandus on isiku sunniviisiline allutamine teisele isikule või ühiskonnale. Orje oli Vana-Roomas palju ja nad tegid suure osa tööst. Kes olid orjad? Orjad olid Rooma impeeriumis põhiline tootlik jõud. Nad moodustasid Rooma elanikkonnast umbes kolmandiku. Orje osteteti ja müüdi nagu tavaliselt kaupa, nad kuulusid peremehele, kellel oli õigus otsustada nende üle kõiges, sealhulgas elu ja surma üle. Orjad jagunesid maaorjadeks ja linnaorjadeks. Nende elulaad ning
Vaatamata sellele oli orjal õigus pöörduda preestri poole , tingimusel kui tunneb et teda on tõesti väga ebainimlikult koheldud .Ori võis paluda preestlilt, et ta müüks teda paremale omanikule . Preestritel puudus õigus orje templist välja visata ja orjapidaja ei tohtinud tulla oma orjale sinna järele . Selle kõige halvemaks pooleks oli tõsiasi, et preester ei olnud kohustatud orje ülal pidama ning toitma, mis omakorda sundis orje kas templist põgenema või nälga surema. Põgenemine tõi kaasa ohu, et ta võetakse kinni ja karistatakse rängalt . Orjal lubati ka kord aastas Dionysose päeval teistega veini juua . Ori polnud ühiskonna liige, vaid oli ühiskonna omand .Orjad sõltusid täielikult oma peremehest . Neil puudus eraomand , puudusid igasugu kodanikuõigused ning ka eraelu . Orje vabastati vaid siis, kui tema omanik oli suremas . Siiski jäi ori sõltuma peremehe järeltulijast .
Kreeka orjandus Kreeka orjandus Kreekas tegid kõige raskemaid ja ebameeldivamaid töid orjad Orjad olid tavaliselt teistest riikidest sisse ostetud või kreeklaste poolt vangi võetud inimesed Orjad moodustasid ligi veerandi Kreeka elanike arvust Kreeka orjandus Orjad mängisid Kreeka igapäevaelus väga olulist rolli Isegi politseivägi Vana-Kreekas koosnes orjadest Kreeka orjandus Peremees võis orja karistada, aga mitte tappa Kõige raskem oli orjadele aga töö Laureoni hõbedakaevandustes. Sealse kehva toidu ja ülejõu käiva töö tõttu suri neid tuhandeid Kreeklaste arvates oli orjapidamine täiesti loomulik
Rooma ühiskond ja seisused . Ühiskond Rooma oli seisulik ühiskond, mis oli paljuski ära määratud seadustega. Ehkki juba hilise vabariigi ajal ei määranud inimese seisundit kuulumine patriitside või plebeide hulka, oli seisuslik päritolu ülioluline. Ühiskonnaliikmed ei olnud võrdsed, rikastel kodanikel olid oma sõltlased kliendid, kelle nad andsid maad ja raha ning vastutasuks toetas klient teda sõjaretkedel ning hääletas nii nagu patroon seda soovis. Kõige tähtsamad ühiskonna liikmed olid senaatorid, kes tulid Rooma linna jõukate patriitsi- ja plebeisuguvõsade hulgast. Keisrid hakkasid senaatoriteks arvama ka teiste Itaalia ja provintside linnade ülikuid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid