"Ori: inimene või tööriist?" (0)

Ori: inimene või tööriist?

18. sajandil avastas Euroopa, et Ameerikas on suured võimalused majanduse arenguks. Otsustati teha suured kolooniaid, kuid puutusid kokku takistusega. Kust võtta tööjõu? Euroopa elaniku jaoks oleks see liiga mõttetu ning kallis. Tööandjad püüdsid sundida tööks põliselanikke - indiaanlaseid, kuid tagajärjetult. Lõpuks otsustati tuua Aafrika elanike Ameerika maale, kuna neid isegi ei peetud inimesteks. Hakkas õitsema orjakaubandus, umbes 14 miljonit inimest veeti laevadega üle ookeani briti kolooniatesse Põhja – Ameerikas, kohutavates tingimustes – umbes pool võetud inimhulgast suri. Ameerikas õpetati neile erinevaid töid ning inglise keelt. Aeg möödus ja enam ükski mustanahaline ei kujutanud enda elu ilma peremeheta. Ameerika tõusis võimsaks riigiks kiire majanduskasvu tõttu, mis poleks olnud võimalik orjadeta. Kuigi osa orjasid elasid päris hästi oma peremehede juures, polnud selline olukord igas peres. Tekkib küsimus – kas ori on inimene või tööriist?
Kuigi peaaegu iga tolle aja peremehe käitumine orjade suhtes ei olnud lojaalne ning humaanne , peab ikkagi tõeks võtma, et kui poleks orje toodud Aafrikast tol ajal, on võimalik, et Ameerika poleks tänapäeval nii majanduslik tugev riik. Mustanahalised orjad olid nii harjunud oma tööga ja mõttega, et neil on peremees , et ei suutnud isegi oma elu vaba inimesena ette kujutada.
Orja elu sõltus ka sellest, kas ta oli maja- või põlluori ning millise peremehe juurde satuti. Majaorjade elu oli lihtsam kui põlluorjadel - nad töötasid peremehe majas . Orjad olid kokad, teenijad , ammed ja peremehe laste sõbrad. Majaorjad olid paremini riides kui ülejäänud orjad, sest nad pidid viisakad välja nägema. Peremehe perekond arvas sageli, et orjad kuuluvad nende perekonda, kuid mitte kunagi ei pidanud nad orjasid endaga võrdseteks. Erinevalt majaorjadest, oli põlluorjadel oli väga raske elu. Nende tööks oli suurte istanduste põldudel rügamine. Tavaliselt töötati puuvillapõldudel, mis lõunas väga tähtsaks sissetuleku allikaks olid. 18-tunnistel tööpäevadel pidid mehed ja naised sama kaua töötama. Ka rasedad orjad pidid kuni lapse sündimiseni põllul töötama. Põlluorjad olid väga kehvalt riietatud - enamasti anti neile üks rõivakomplekt suveks ja teine talveks.
Оri on tööriist – inimene, kes ei oskagi midagi muud peale oma peremehe soove täita. Aeg möödus ja inimesed otsustasid, et orjapidamine ei ole humaanne. Võeti vastu seadusi orjapidamise keelust. Selle peale aga, ei teadnud mustanahalised kuidas edasi elada. Nende mõttemaailm on aastate jooksul niimoodi formuleerunud. Mõned orjad soovisid jääda peremehe juurde, kuid seda keelas seadus. Orjad ei osanudki endale tööd leida, peret moodustada. Nad ei teadnud vahet hea ja halba vahel. Neil tekkisid tihti probleemid seadusega. 19. sajandi alguses otsustas Ameerika, et peaks mustanahaliste jaoks eraldi riigi rajama. Selleks valisid nad kolooniat, mis asus Aafrika rannikul ning 1822 aastal asutasid seal „vabade värviliste mehede“ kolooniat, millele hiljem pandi nimeks Libeeria. Vaatamata pingutustele, nii ameeriklaste kui mustanahaliste tagasitulijate poolt, ei läinud Libeerial eriti hästi. Tekkisid kodusõjad ja ülestõusud. See näitab, et orjadest inimesteks saamisel läbisid mustanahalised keerukat teed.
Teiselt küljelt vaadates, oli orjade elu äärmiselt raske, vaatamata nende süütusele. Orjasid toodi Aafrikast Ameerikasse laevade kaupa jubedates tingimustes. Iga elava orja kohta tuli 3-4 hukkunut. Väga tihti juhtus nii, et peremehe omandamisel kaotas ori oma perekonna, sest tihti juhtus, et pereliikmed müüdi üksteisest eraldi ja nad ei näinud üksteist enam kunagi.
Peremehed käitusid väga tihti orjadega julmalt ning alandavalt. Peremehed võisid piitsutada orjasid, kui nad piisavalt hästi tööd ei teinud. Orjasid võidi müüda siis, kui peremees seda soovis. Orjasid müüdi tavaliselt alandavatel oksjonitel. Ostjad vaatasid neid kui loomasid - kontrolliti nende hambaid ja kõrvasid. Nad võisid katsuda ja kommenteerida orjasid. Noored mehed ja naised, kes võisid sünnitada, olid kallid. Terved lapsed olid samuti kallid, sest kasvades said neist tugevad orjad.
Osa orjasid unistasid põgeneda ja elada vabade mehedena, nad uskusid, et parem on surra kui orjana elada. Osad püüdsid istandustest ära joosta. See oli aga keeruline, kuna orjadel ei olnud raha ega varustust. Orjanduslikes lõunaosariikides liikusid ringi ka patrullid, mis teenisid elatist põgenenud orjade püüdmisega. Kõigest hoolimata suutsid mõned orjad siiski põgeneda ja vabadusse jõuda. Põgenemisel aitas orjasid maa-alune raudtee. See oli salateede süsteem, mis koosnes teejuhtidest ja turvamajadest, mis abistasid orjasid vabadusse jõudmisel.
Ori on inimene. Mõned inimesed pidasid orjapidamist vääraks ja soovisid seda kaotada. Nad moodustasid koos organiseeritud liikumise, mida toetasid paljudest eri gruppidest pärit inimesed ja mis aitas orjadel „maa-aluse raudtee“ kaudu vabaks saada ning mis tegi avaliku arvamuse muutmise nimel tööd. 1865. aastal keelustas Ameerika Ühendriikide kongress orjapidamise.
Minu arvates oli orjandus põhjustatud ajaloo loomulikku käiguga. Muidugi oli see ebaõiglane, kuid kes hoolis tol ajal üksikinimese õigustest, on ta valge või mustnahaline? Ühiskonna arenguga koos muutusid ka arusaamad isikuvabadustest ja õigustest ning sammuti loomulikul viisil oli orjandusele lõpp pandud. Kahtlemata , on orjad olnud kogu ajaloo jooksul eelkõige inimesed vaid ühiskond jõudis selle arusaamiseni alles poolteist sajandit tagasi. Tolle aja inimese silmades oli ori eelkõige tööriist.