"Mõtlemine" filosoofia essee (0)

Mõtlemine
Teada, mida me mõtleme, olla omaenda tähenduse isandad , on kindlaks aluseks suurele ja kaalukale mõtlemisele. Kõige kergemini õpivad selle selgeks need, kellel on ideid napilt; ja nad on palju õnnelikumad kui need, kes siplevad abitult kontseptsioonide rikkalikus mudas.
Mõtlemine on mõtete omamine. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ja ühtaegu eristab inimest loomast . A. Einstein on kirjeldanud mõtlemist kui mõistetega tehtavaid operatsioone. Tema järgi hõlmab mõtlemisprotsess mõistete loomist, seoste kasutamist ja meeleliste kogemuste suhestamist nende mõistetega. Mõtlemisoperatsiooni esimene protsess on analüüs kui mõne eseme või nähtuse mõtteline jaotamine osadeks . Sellele järgneb süntees, mis on analüüsile täpselt vastupidine protsess, kus üksikosad ühendatakse mõtteliselt tervikuks. Seeläbi osatakse panna mõttes kokku omavahel sobivaid osi, mille lõpuks saab võrrelda mõtete sobivust üksteisega: mis saab siis, kui talitleda elus edasi nii, nagu just mõeldud. Selle tulemuseks on üldistamine, kus lähtutakse otsuste tegemisel mingite kindlate ühiste ja oluliste tunnuste alusel.
Edu saavutamiseks tuleb aga mõelda hoopis raamidest välja ning tegeleda enda jaoks sobiva lahenduse leidmisega. Mõtlemine on sotsiaalselt tingitud ja keelega lahutamatult seotud. Mõtlemine tähendab nii meenutamist kui ka arutlemist. See on laialt kasutuses psühholoogias. Kitsamalt mõeldes tähendab mõtlemine aga probleemi lahendamist. See võib toimuda kahel viisil: kujutluspiltide järgi, mis seostatakse assotsiatsioonidega või konkreetsete sümbolitega, mis seostatakse mõistega.
Enamus inimesi mõtlevad tavamõistelise mõtlemise järgi, s.t et mõeldakse lihtsalt ja ei aeta asja keeruliseks. Kõik peab olema loogiline ja üheselt mõistetav. Teadusmõisteline mõtlemine paneb inimese aga raamis mõtlemine. Tekib juhtiv ja ainuõige asjade ja nähtuste liigitamine viis. See mõtlemine on justkui ainult must ja valge. Väited on kas tõesed või mittetõesed. Puudub vahepealne variant. Mõtlemine haakub ja ei suudeta kaugemale mõelda, ometigi mõtteid tegelikult leiduks.
Peamine on iseseisev mõtlemine e. kompleksne protsess, mis algab info vastuvõtmisest ja lõpeb otsuste tegemisega. Tavaliselt on iseseisev mõtlemine suunatud mingile eesmärgile, kuid see võib olla ka ähmase eesmärgiga loominguprotsess. See peegeldab sageli elutarkust. Kõik lahendavad meelsasti probleeme ning võtavad vastu mõttepingutusi nõudvaid otsuseid. Iseseisva mõtlemise kujunemiseks on vajalik kõike kogeda. Ainult seeläbi saab hiljem teha õigeid otsuseid ja ei pea pettuma. Mõtlemise iseseisvust soodustab võimalus õpitut kasutada. See mõtlemine kujuneb vaid keskkonnas, kus ei valitse ainuõige vastuse mentaliteet. Kõrgema taseme mõtlemine kasvab välja suhetest, dialoogist inimeste vahel ja olukordadest, kus harva ollakse. Pole olemas kindlaid juhiseid, mille täitmine viiks välja õige mõtlemise ja õnneni. Kõik võivad eksida ja see on inimlik.
Mõtlemine on vaimne tegevus, mis saab alguse kõige lihtsamatest aistingutest ja tajudest . See korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta. Mõtlemine ja tegutsemine peavad olema tasakaalus, et õnnelikuks saada. Inimene, kellel on palju mõtteid ja kes ei oska neid väljendada ega kasutada, ei saagi edu saavutada. Sel inimesel on elus raskem. Mõtetel on pöörane jõud ja see mõjutab nii inimese tuju kui ka igapäevast elu. Tsiteerides krahv Russelli : „Enamus inimesi sureks enne kui mõtleks, kusjuures seda nad teevadki.“
Kui peas on muremõtted, siis on raske naeratada ja öelda, et kõik on korras. Ometigi paljud suudavad seda. Tegelikult saab igaüks oma mõtteid juhtida ning tunda kontrolli nende üle. Selleks peab ise piisavalt tugev olema. Kui pähe kuhjub liigselt mõtteid, siis pole nendega midagi peale hakata. Vaid vähesed mõtted ja nende teostamine saavad inimese tõeliselt õnnelikuks teha. Tuleb osata õigel ajal suud paotada. Õnneks pole palju vaja.