Allen Jones and Claes Oldenburg (0)

Allen Jones :
Allen Jones sündis 1937. aastal Inglismaal. 1955 – 1961 õppis Horsney Kunsti Kolledžis, 1960, aastal visati Kunglikust Kunsti Kolledžist välja. 1961 – 1963 õpetas litograafiat Croydoni Kunsti Kolledžis.
Kuuekümnendate algul mõjutasid Jonesi Nietzsche , Freud ja Jung . 1964. Aastal kolis ta New Yorki . Seal tegi ta kolmemõtmelisi töid, kus esines selgelt erootilisi komponente.
1969. aastal valmistas ta kaabuhoidja, mis oli esimene tema naismööbli teostest.
Allen Jones saavutav kiiresti edu 1961. Aastal „Noorte kaasaegete“ näitusel. Tema varasemad teemad jaotusid kaheks: seks ja teisalt bussid /lennukid jne. Tema stiil oli nii maaliline kui ka abstraktne . Oma bussi maalide seerias (1962-63) on tema lõuendid jaotatud ristkülikuteks ning näib, nagu need liiguksid seinal. Osadele maalidele on rattad maalitud eraldi lõuendile ning see on kinnitatud teise lõuendi külge. Selle eesmärgiks on anda mulje suuremast reaalsusest.
Erootiline tema ilmus esimest korda „Bikiinide“ maalides aastal 1962, kuid sarnaselt busside maalidele, olid need vöga absraktsed.. Erootilisus tungis rohkem esile töödel nagu „Mees-Naine“ ja töö „Uudihimulik naine“, mille rinnad on kolmemõttmelised. Hiljem tegi Jones rohke erootilisi töid – mööbel, kus naised kandsid nahksaapais ja pesu.
http://www.all-art.org/art_20th_century/modern_art/modern%20art7a.ht m
„ Hermafrodiit “
«Allen Jones kasutab oma loomingus 1950. aastate seksuaalse alatooniga populistlikke illustratsioone ja tema seksuaalselt provokatiivsetes käsitlustes on keskustelu mehest ja naisest küllastatud fetišistlike vihjetega,» ütles Jonesi kohta kunstiteadlane Eha Komissarov . «Innustatuna Jungi ja Nietzsche teooriatest , kujutab Jones naise ja mehe kooslust loomisakti vastandlike metafooridena.»
Mitmed Jonesi teosed uurivad pingeid meeste ja naise vahel. Need kaks seoud kuju väljendavad Jungilikku arusaama, et tõeliselt loominguline kunst vajab nii mehelikust kui ka naiselikust. Seega saab seda teost lugeda kui metaforiilist autoportreed Jonesi enda kunstilisest eesmärgist?
http://www.liverpoolmuseums.org.uk/walker/collections/20c/jones.aspx
„Hatstand, Chair and Table“
Popkunsti täies hiilguses esindab tema fiiberklaasist skulptuur «Chair» (1969, London, Tate ), mis kujutab elusuuruses naist mööblina, seksuaalselt provokatiivses poosis ja vürtsitatuna fetishistlike ja sadomaso vihjetega.
1969 ilmunud teosed, mis on natukene suuremad kui pärissuurus ilmusid teosed blaaa. Nende kujude joksei kasutanud ta modelle vaid joonistas mälu järgi. Seejärel skulptor Dick Beech tegi Jonesi juhendamisel nendest savi kujud ning neid kujusid muudeti vastavalt vajadusele. Kui „Hatstand“ valmis sai, siis Jones mõistis, et seda võib pidada ka veidraks akna mannekeeniks ning ta otsustas seda muuta selliseks , et see ei näeks välja nagu ainult dekoratsiooniks mõledud ese. Sellepärast tegi ta järgmisena teosed „Tool“ ja „Laud“, millel on selgem funktioon. Nüüd vaatajale jääks väärtusliku/hea kunsti tähendus küsitavaks ja see lubaks vaatajal seda tajuda milelgi uuena.
Jones jaoks on need kujud mitte naise kujutamine vaid naise kogemus mitte illusioon. Üldiselt leiab ta ka, t erootilised impulsid nõuavad otsest emotsionaalset tagasisidet, milles on kõik eksperdid. Samas abtrakse kunsti puhul võib jääda mõte ja tagasiside kättesaamatuks. Kunst peakski olema kõigile arusaadav.
http://www.tate.org.uk/servlet/ViewWork?cgroupid=999999961&workid=7232&searchid=8518&tabview=text
http://www.frieze.com/issue/review/allen_jones/
Claes Oldenburg
Claes Thure Oldenburg sündis 29. Jaanuar 1929 Stockholmis . Kuna ta isa oli Rootsi diplomaat, siis kolisid nad 36ndal aastal jäädavalt USAsse.
Oldenburg õppis 1946-1950 Yales kirjandust ja kunsti. 1952 kuni 1954 võttis ta joonistamis, maalimis ja anatoomia kursuseid juurse Chicago Kunsti Kolledžis ninf Maalimis koolis Saugatuckis
1956ndal aastal kolis Oldenburg NY-sse ja astus noorte kunstnike kommuuni. Ta töötas muuseumi raamatukogus ja kasutas seda võimalusen õppda kunstiajalugu . Tema tutvus teiste kunstnikega, kel oli raskusi Abstraksest Erkspressionismist edasi likumisega. Nende kõigi eesmärgiks oli oli nihutada piiri küsimuse „Mis on kunst?“ suhtes. Nad alustasid „happeningide“ korralsamisega, mis said eeskuju Euroopast, 20ndate dadast. Tema esimene abikaasa (1960–1970) Pat Muschinski, kes aitas tal õmmelda tema paljusid "pehmeid" skulptuure, oli pidev esineja tema performance kunstis. Oma esitluste üldnimeks pani ta "Ray Gun Theater ".
Oldenburgi esimene näitus toimus aastal 1958. Aasta hiljem oli tema eranäitus, mis koosnens maalidest ja skulptuuridest. 1962 oli Oldenburgi töö kaasatud „Uute Realistide“ väljapanekule, mis defineeris Popkunsti liikumise.
Teised suuremad näitused olid aastal 1964 ja 1969.
Oldenburg nägi end pigem realistliku kui abstraktse artistina. Ta tundis, et kunst peab olema seotud igapäevase eluga. Samas ta võtis objektid igapäevasest elus ning paigutas need kontekstist välja, muutes need pehmeks kui need oleksid pidanud olema küvad ning suureks kui need oleksid pidanud olema väikesed. See paradoksaalsus tema kunstis kasvas välja tema isiksusest miksides traditsioonilisi ja radikaalseid elemente.
Ka teda mõjutas tugevalt Freud nind 1959 -1961 tegi ta tugeva süvaanalüüsi. Ta märkis kõik oma avastused märkmikutesse ning lisas sinna juurde illustratiivsed sketšid. Need taotlused aitasid tal leida oma lähenemise kunstile.
Oldenburgi stiil muutus ja arenes aastate jooksul. Ta töötas erinevate vahendite ja meetoditega: maalimine, joonistamine, fim, pehme ja suur skluptuur . Peale 59ndat aastat mõjutas teda teater.
Oldenburg lõi tihti mitu variatsiooni ühele teemale . Ta osutas mitmele inspiratsiooni allikale ja julgustas oma vaatajaid looma mitut seost ning tegema mitut järeldust. Mitmed tema tööd olid metafooriks kehaosadele, tihti seksuaalse olemusega.
Oldenburgi varsemad tööd olid primitiivse välimusega ning need olid inspireeritud hõimu (?) kunstist, koomiksitest, graffitist, laste joonistustest ja Jean Dubuffeti teostest. !963 muutusid ta tööd täpsemaks ja indutraalsemaks (?). Sellega algas tema pehmete skluputtirde aeg – paber, kanavõrk, kips ja lõuend vahetusid vinüüli, pleksiklaasia ja formikaga.
60ndate keskel hakkas Oldenbrg tegema suuri monumente . Esialgu olid need vaid fantaasiad, kuid hiljem avastas ta, et neist mõndasid on võimalik ka teha. Üks esimesi oli „ Huulepulk “.
Võttes tavalised objektid ning esitledes neid kontekstis väljas kolosaalsete proportsioonidega, sundis Oldenburg inimesi üle vaatama ja ümber hindama oma igapäevased elu ja vajadused. Tema tööd olid sotsiaalseks kommentaariks Ameerika popkultuurile ja ühiskonna lähenemist elule endale.
Mitmed Oldenburgi gigantsed maalähedased objektid kutsusid avalikkuses üles naeruvääristamist ja neid naeruvääristati ja salati maha, enne kui neid hakati võtma naljakatena ja osana avalikust kunstist.  Tema jultunud tihti humoorikas lähenemine kunstile andis valdavalt tundlikule kunstile loomuse tegelda sellega kui taasleitud ekspressionismiga. Oldenburg leidis kõigepealt niši oma kunstielus ja siis alles sai selle najal kuulsaks , mis kestab tänase päevani. Lates 1976-ndast aastast teeb ta koostööd Hollandi/Ameerika popkunstnikuga Coosje van Bruggeniga. Nad abiellusid 1977. Bruggen suri 2009.
„Huulepulk“
Üks sellise interaktiivsuse näidetest oleks n-ö "pehme" huulepulk. See kuju kukuks kokku kui sellesse ei pumbataks pidevalt õhku juurde. 1974. aastal see disainiti ümber alumiiniumi, algselt Caterpillar ratastel olnud kuju pandi vertikaalselt tankiroomikutele. Originaalselt oli kuju installeeritud Beincke Plazale Yales, aga hiljem viidi Morse Kolledži kohtuaeda.
Ta nägi seda huulepulka kui relvana sugudevahelises vütiluses.
„Pehme tualett “
Materials and Techniques: Wood, vinyl, kapok, wire , plexiglass on metal stand and painted wood base  
Dimensions:  Overall : 57 1/16 x 27 5/8 x 28 1/16 in. (144.94 x 70.17 x 71.28 cm) 
„ Burger “
He wanted everyone to take a closer look at the colors , textures and arrangements of everyday thing .