Alexandre Dumas “Krahv Monte-Cristo” I (1)

Alexandre Dumas “Krahv Monte - Cristo ” I
Raamat räägib ühest prantsuse, täpsemalt Marseille , meremehest Edmond Dantèsest. Tagasi jõudnuna kaubareisilt laeval “Pharaon”.pidi ta aru andma oma tööandjale Elba saarel maha mineku kohta. Nimelt kapten oli suremas ja Edmond üritas teda päästa ning viis ta Elba saarele , kus lootis abi leida Bonapartèlt. Kapten kahjuks suri ja heideti merre, 36-naelane raudpomm jalge küljes, ühe Itaalia saare lähedal. Edmondist sai “Pharaoni” kapten.
Raamatu peategelast ootas Marseille’s armastatu Mercedes , kellega Edmond plaanis abielluda , ning teda ootas ka isa, kes oli oodanud poega kolm kuud ja elanud selle aja suures kitsikuses.
Edmond ja Mercedes olid valmis abielluma, kuid see ei õnnestunud. Sõprade kadedusest ja tema laeva tüürimehe vihavaenust sündis vandenõu, mis viis Edmondi sünge Ifi kindluse tumedasse vangikongi.
Nimelt kirjutati kuninglikule prokurörile kiri, kus Fernand (Edmondi parim sõber, kes oli samuti Mercedesesse armunud) süüdistas teda riigireetmises. Edmond oli saanud Napoleoni enda käest kirja, mille pidi toimetama härra Noirtier’ile Pariisis.
Edmond veeti minema tema kihluspeolt ja viidi ülekuulamisele kuningliku prokuröri härra De Villefort’i juurde. Seal rääkis Edmond oma loo ja ulatas Villefortile kirja, mille oli saanud Napoleonilt. Seda lugedes muutus Villefort tõsiseks ja ütles, et hävitab selle kirja kui ainsa asitõendi. Seda öeldes pani ta kirja kaminasse ja ootas, kuni see oli tuhaks põlenud.
Hiljem selgub, et Noirtier oli Villeforti isa. Peale seda lubati Edmond “koju”. Tegelikult viidi ta vanglasse, mis oli üsna puhas, justkui tavaline tuba, aga trellitatud. Olles oodanud vanglas juba kuus tundi, tuldi Edmondile järele. Ta tõugati kaarikusse, mis sõitis paadini, mis omakorda viis Edmondi süngesse Chateau d’ Ifi.Ta pandi kongi ja nüüdsest alates oli ta lihtsalt number 34. Ta ähvardas üht valvurit tappa, kui too ei toimeta kirja Mercedesele ja ta pandi kasematti, kuna teda peeti hulluks.
Samal ajal asus Villefort Pariisi poole teele, teel sinna kuulis vaid ühte: usurpaator on maabunud Prantsusmaal. Üha rohkem valdas Villeforti soov tappa oma isa, mille hiljem ta ka teoks tegi.
Morrel ja loomulikult ka Mercedes üritasid Edmondit päästa ministrile palvekirja kirjutades. Villefort kirjutas selle küll valmis, kuid see kiri jäi tema kätte ja ministrini see ei jõudnud.
Edmondit valdasid vanglas vahel ka enesetapu mõtted, tal oli raske taluda vangistust. Umbes aasta peale Louis XVIII naasmist, tuli vanglasse ringkäiku tegema inspektor. Edmondilt küsiti tema soove ja ettepanekuid ja arvamust. Vanglainspektor muidugi ei mõistnud, et Edmond oli tüdinud vanglas olemisest, kuigi ta oli seal olnud “vaid” 17 kuud.
Mõni aeg hiljem kuulis Edmond häält, justkui keegi oleks kaevanud. Selgus, et kaevajaks oli teises kongis temast ligi 50 jalga eemal paiknev vana abee Faria, kes oli teinud valearvestuse kaevamisel. Edmond hakkas talle vastu kaevama ja üsna pea oli seinas avaus, mille diameeter oli rohkem kui poolteist jalga. Nüüd hakati kohtuma ja abee jutustas talle Spada perekonna aardest.
Abee oli vana mees, kes oli olnud Napoleoni sõjaväes. Peale sealt lahkumist töötas ta kuulsa Spada perekonna asjaajajana. Peale seda toodi ta Ifi kindlusesse, kus ta mõtles vaid vabadusele, nagu ka kõik teised vangid.
Abee oli väga tark mees, ta rääkis vabalt viit erinevalt keelt, mis olid tollal kasutusel. Lisaks ka veel vanakreeka keelt, mida ta just õppis. Ta oli meisterdanud endale ise kaevamisriistad ja suled. Lisaks tegi ta ka paberit. Koos planeerisid nad kaevata uue käigu, mida mööda jõuda mereni ja sealt ujuda lähedalolevale saarele. Abee õpetas ka Edmondi lugema ja kirjutama. Lisaks pärandas ta ka Edmondile Spada perekonna aarde Monte-Cristo saarel. Abee aitas ka Edmondil tema loos selgusele jõuda. Koos jõudsid nad ka lahenduseni. Edmondis oli tärganud uus tunne: kättemaks.
Kuid abee oli haige, tal oli kramptõbi, mis sai talle ka saatuslikuks. Esimesel korral õnnestus Edmondil ta päästa, kuid järgmisel korral jäi abee halvatuks ja lõpuks ka suri. Kuid nagu alati: ühe mehe õnnetus on teie mehe õnn. Nii juhtus ka seal. Edmond puges abee asemele laibakotti ja lasi end välja viia. Kuid Edmond ei teadnud , et Ifi kindluse surnuaed oli meri. Talle seoti jalgade külge 36 naelane pomm ja visati merre.
Tal õnnestus siiski pääseda ja ta ujus ühele saarele. Seal jõi ta tormivett ja veetis ka tormise öö.
Järgmisel päeval leidis ta endale uued seltsilised...... “Giovane Amelia” oli salakaubavedajate laev. Nad vedasid idamaade kaupu Prantsusmaale ja Itaaliasse. Seal tööd saades seilati Livernosse, kus Edmond sai käia habemeajaja juures. Järgmisel reisil jäädi pidama Monte-Cristo saarel. Just sellele saarele oli maetud Spadade varandus . Edmond vigastas jalga ning jäi saarele ja asus varandust otsima ....
Lõpuks ta leidis koopad , mis olid kahe rahnu poolt blokeeritud. Ta kasutas talle jäetud püssirohtu esimese kivi lõhkamiseks ja hoova abil sai ta koopasse sisse.... Seal ekseldes avastas ta ka varanduse . Varanduse kirstus oli kolm laegast: üks täis kuldmünte, teine täis kullakange ja kolmas täis teemante, pärleid ja rubiine.
Edmond oli leidnud Spadade varanduse.
Nüüd pühendas Edmond end aga kättemaksule, mis tõotas tulla magus.
Ta reisis tagasi Marseillesse ja hakkas otsima oma isa, Mercedest, Danglarsi, Fernandi ja Caderousse. Loomulikult ka prokurör de Villeforti.Caderoussega rääkides sai ta teada viimase aja uudiseid. Ka selle, et tema isa oli surnud ja Mercedes abiellunud Fernandiga. Ta jättis Caderoussele ühe teemanti, mille too hiljem maha müüs 45000 frangi eest.
Ta tegi kõik endast oleneva, et kätte maksta oma vaenlastele. Kuid see juhtub alles raamatu teises osas....
Esimese raamatu lõpupoole päästis Edmond Mercedese poja Alberti salakaubavedaja käest. Albert oli südamest tänulik, et Edmond seda abi talle osutas ja kutsus ta Pariisi oma vanematele ja tuttavatele esitlemiseks. Edmond otsustas, et ostab Pariisis endale maja ning jääb sinna, et haududa kättemaksu. Ta kohtus seal oma kõigi vaenlastega ning üsna peagi oli valmis ideaalne kättemaksu plaan.
Selline oli raamatu esimese osa lühikokkuvõte. Raamatus juhtus palju huvitavaid asju ning ma soovitan kõigil seda lugeda. Esimene osa on küll veidike igavam, eriti peale seda, kui ta on saanud kätte varanduse, kuid siiski tasub seda lugeda. Ma pole küll ise raamatu teist osa veel lugeda jõudnud, kuid teen seda kindlasti, sest raamat tundub olevat väga mitmekülgne ja pakub võimalust sisustada õhtuid ja vihmased hetki ...