Eragümnaasiumis õppimine muutus aga varsti Liivile vastumeelseks, kuna talle tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena Treffneri gümnaasium, kus käis ka J. Liiv 1892 üüris J. Liiv Tartu äärelinna korteri Seal valmis tema esimene jutustus ,,Vari'' Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused Ta hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all Sellises olukorras suundus 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse ,,Käkimäe kägu'' ja kirjutas ,,Nõia tütre'' Järjest enam hakkasid ilmuma Liivi vaimsed ebastabiilsused 1894. aastal põletas ta oma käsikirju Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhaiguse (katatoonia) kõige raskema järgu Liiv pidas ennast ühe haigushoo ajal isegi Poola kuningaks Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate juures, hiljem aga vaheldumisi sugulaste juures
mille toi-metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega. 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhaiguse(katatoonia) kõige raskema järgu Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus, hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga.
ajalehe Olevik juures.Tartus liikus ta ringi Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse “Vari” (esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”). Kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja lootusetu.Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördusTartust tagasi koju, Alatskivile. Samas jätkas ta intensiivset kirjanduslikku tööd, valmisid näiteks jutustused “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar”. 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses luulekogu jm käsikirju. Märtsis ja aprillis viibis ta Tartu närvikliinikus haiglaravil (skisofreenia ägedaim järk). Kliinikust lahkudes oli Liiv rahunenud, kuid parandamatu haige. 1894.aasta suvest kadus 30-aastane Liiv peaaegu kümneks aastaks avalikkusest. 1902 ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette,
Tartu kultuurielust. Kostil oli ta lehe omaniku perelauas. Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänavas. Seal kirjutas ta muuhulgas jutustuse ,,Vari" (esialgse pealkirjaga ,,Kui seda metsa ees ei oleks"). Kuid kirjastaja otsimine oli lootusetu. Ülepingutus, füüsiline kurnatus jm eelsoodumused vallandasid kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. Liiv pöördus Tartust tagasi koju, Alatskivile. Valmisid näiteks jutustused ,,Käkimäe kägu" ja ,,Nõia tütar". 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses luulekogu jm käsikirju. Märtsis ja aprillis viibis ta Tartu närvikliinikus haiglaravil. 4 Kliinikust lahkudes oli Liiv rahunenud, kuid parandamatu haige. 1894.aasta suvest kadus 30-aastane Liiv peaaegu kümneks aastaks avalikkusest. Ta viibis kodutalus, sugulaste, tuttavate juures Alatskivil ja mujal. Ta luges palju, jälgis ajakirjandust ja haigusaastail valminud
jutuvalmiku ,,Kümme lugu" käsikirja. Selle müüs ta kirjanik Schakenburgile, kelle kirjastusel ilmus esimene Liivi raamat 1893 aastal. Hoopis raskem oli, aga leida kirjastajat ,,Varjule" ja luuletuskogule. Selles olukorras hakkasid Liivi juuures ilmnema vaimsed häired: tal tekkis ebaloomulikke kahtlusi oma ümbruse suhtes, kirjanik hakkas kujutlema, et teda jälitatakse. Aasta lõpul andis Liiv Tartu korteri käest ning sõitis Avispeale. 1893 aasta veebruari algupoolel asus ta tagasi Alatskivile, kus lõpetas ,,Käkimäe käo" ja kirjutas ,,Nõia tütre". Peale pikka otsimist oli ka ,,Vari" leidnud kirjastaja-see ilmus 1894 aastal Tallinnas G. Pihlaka juures. Siitpeale eemaldas raske haigus Liivi pikemaks ajaks kirjanduselust. Teine loominguperiood Kaks viimast aastakümmet oma elust veetis Liiv eelnevatega võrreldes muutunud psüühilises olukorras, mis vajutas pitseri ka tema hilisemale loomingule. 1984 aasta märtsis toodi kirjanik Tartu närvikliinikusse, kus ta põdes
Liivil oli ka kavatsus õppida vahepeal klaverikunstnikuks. Avispeal teeb katset sellel alal edasi jõuda. Kuid Liivil tärkavad nüüd teist laadi huvid, nimelt kirjandusliku loomingu alal. Ta kirjutab 1882. a. oma esimesed luulekatsetused, millega kujuvenad välja tema tahe, tema ,,kindlad ja tulised püüdmised ükskord selle ärarõhurud ja põlatud rahva eest tööd tegema hakata". Liiv oli Avispeal 1883. a. veebruarini, millal ta haigestus rõugeisse ja seejäärel pöördus tagasi Alatskivile vanemate juurde. Seal jätkas ta õppimist Kodavere kihelkonnakoolis. 2 Liiv unistab oma ajalehe asutamisest, kuid majnduslikel põhjustel ei tule sellest midagi välja. J. Liivi töökäik ja tema teoseid Hoolimata kõigest saab Liiv hakata ,,Sakala" ajalehes toimetstööd tegema, kus ta kirjutas juhtkirju, artikleid, luuletusi ja proosat; samuti esines ta ka tõlkijana. 1888. a
Liivi majanduslik olukord halveneb. Ta kaotab elukoha ning hakkab vallasandina perest perre käima. Tal püsib mure Eesti pärast annetas Estonia ehitamiseks kasuka, sest muud tal anda polnud. Saatuslikuks saab see, et ta hoogude ajal arvab, et ta on kuningas. Hakkab rongiga Poola sõitma, mees visatakse rongist välja, kuna tal ei ole piletit. Läheb jala kodu poole, mis on pikk tee, haigestub kopsupõletikku ja sureb. Viimased sõnad "Mul on külm, mul on kohutavalt külm." Maetud Alatskivile, ausammas. Alates 1965 antakse välja Liivi luulepreemiat üksikluuletuse eest. I Debora Vaarandi "Eesti mullad", saanud veel P.-E. Rummo "Ikka Liivist mõteldes", B. Alver (2x, "Tähetund"), J. Kaplinski "Tolmust ja värvidest", A. Sang "Mida mõtleb mees", J. Viiding, V. Luik, D. Kareva, M. Traat, H. Runnel, E. Niit, Kalju Lepik (2x, ainus väliseestlane), Andres Ehin, Mari Vallisoo (2x), Triin Soomets (2x). Venestusajal ei antud, uuesti 1984. Viimane (2010) Mehis Heinsaar. LOOMING
Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai- guse(katatoonia) kõige raskema järgu. Viimased 20 eluaastat Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus, hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste
Mõisaansambli ülejäänud hoonestik on kohati laokil, kohati kasutusel. Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessanss ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Kõrvalruumide algne sisekujundus ei ole säilinud. Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille presidnet Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Alatskivi mõisapark kuulub 1964. aastal loodud Alatskivi maastikukaitseala (253,5 ha) koosseisu.
1887-1889 töötas Liiv ajalehes ,,Sakala", lahkudes sealt sellepärast, et mõistis, et lehte ei saa enam päästa. 1890.- 1892. aastatel töötas ta ajalehes ,,Olevik", kuid lahkus sealt, kuna talle ei sobinud sealsed elutingimused. Tartus elades 1892. aastal valmis Juhanil esimene jutustus ,,Vari". Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmnema tõsisema vaimse häire tunnused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Seetõttu suundus ta 1893.a. Alatskivile ja kirjutas jutustused ,,Käkimäe kägu" ja ,,Nõia tütar". Vaimsed ebastabiilsused hakkasid ilmnema 1894. a., Liiv hakkas põletama enda käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvihiglasse. Juba 25-aastaselt ilmnesid Liivil sellised tervisehäired nagu seedehäired, peavalud, unehäired, kergesti kalduv meeleolu, tundeline ägedus ja kõikuv enesehindamine. Juhan Liiv oli suur suitsetaja, kuid isegi teades, et see oluliselt nõrgestab veelgi tema tervist, ei suutnud ta sellest
paistiigini. Säilinud on ka punastest tellistest stiilne väravatorn, mis on suunatud otse peahoone keskteljele. Teine sarnane väravaehitis paiknes auhoovi lääneküljel, peahoone ja tallikompleksi vahel, kuid see pole meie päevini säilinud. Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille president Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Vanadelt fotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed parterid, kus muru sees kasvasid roosid, kaugemal laius vabakujuline inglise stiilis park. Koos lossi restaureerimisega rekonstrueeriti ka 2,2 ha lossi ümbritsevat pargiala. Ümber järve on rajatud matkarada, mis viib tutvuma mõisaaegsete pärandkultuuriobjektidega: Truuduse tamm, Punane allikas, Apollo kuju asukoht, Linnamägi
ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. 1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebastabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai- guse(katatoonia) kõige raskema järgu. Karl Korner meenutab Liivi omapärast vaimuhaigust: "Juhan Liiv astub laua aarde, kus kellegi teisega töötasin. Vaatab vaikselt pealt
Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892. 1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil 1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai- guse(katatoonia) kõige raskema järgu. Karl Korner meenutab Liivi omapärast vaimuhaigust: "Juhan Liiv astub laua aarde, kus kellegi teisega töötasin. Vaatab vaikselt pealt
Enne haigestumist oli tuntud proosakirjanikuna. Liisa Goldingul oli tema elus tähtis roll, neil oli kirjavahetus. Tegi raamatu ,,Kirjad Liisale". Kui ta oli väga haige, kirjutas ta maailma parimad loomingud. Friedebert Tuglas päästis Liivi luule. Juhan Liivi luulepreemia: a) valitakse parim luuletus, mis pärjatakse Juhan Liivi preemiaga; b) Juhan Liivi etlemiskonkurss erinevates koolides, parim pärjatakse preemiaga, minnakse Alatskivile, kus on tema haud. I preemia Debora Vaarandi ,,Eesti mullad", II preemia Paul-Erik Rummo ,,Ikka Liivist mõteldes", III preemia Betti Alver ,,Tähetund". Veel on preemiat saanud Juhan Viiding, Viivi Luik, Doris Kareva, Mats Traat, Hando Runnel, Andres Ehin, Tõnu Õnnepalu, Mehis Heinsaar, Jaan Kaplinski, Lauri Sommer, August Sang. Tegemist on venestusajaga. Ärkamisaja lõpp. Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud
annaabi.ee 
