Retsensioon etendusest Ajarefrään (0)

Ajarefrään
Jaanika Juhanson
Retsensioon
Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas lavastus „Ajarefrään“, mis rääkis ühest nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsis kuldkollas liblikat. See oli Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel.
Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast istus mingisuguse mootorratta peale ning sõitsid sellega mööda tema eluteed edasi. Helle oli oma 20. aastate alguses, kui ta kutsuti nukuteatrisse prooviesinemisele. Tal läks hästi ning tolle aja nukuteatri teatrijuht kutsus Helle nukuteatrisse näitlejaks. Tal oli palju esinimesi üle Eesti. Rahvale ta loomulikult väga meeldis. Ta käis aastate jooksul väga palju esinemas ning nende esinemiste vahel käis ta erinevates baarides ja mujal aega veetmas. Jäi mulje, et ta on justkui sübariit, kuid väga kiire elutempoga. Talle tekitas see kiire elutempo stressi ning lõpuks ta enam ei jaksanud seda taluda. Etenduses tulid välja ka tema elu kurvemad hetked.
Mina polnud enne sellist sorti teatritükki näinud. Käisin ka esimest korda Nukuteatris. Etendus mulle kohati meeldis ja kohati tundus see segane ning paljudest asjadest ei saanud aru, kuid lõpuks sain mõttest aru. Lavakujundus oli lihtne ja samas geniaalne . Laval rippusid kõigest kardinad , aga neid kardinaid osati lavastuses efektiivselt ära kasutada, illustreerides erinevaid ruume, kohti ja aegasid. Helle Laas näitles enda vanuse kohta suurepäraselt ning kõikide erinevate häälte ja häälitsuste tegemine tuli välja hästi, mis tegid tema etteaste kohati koomiliseks. Kuid kindlasti oli Hellel raske ja valulik uuesti läbi elada stseene omaenda elust, eriti kui tegu on lähedaste kaotusega: isa mõrv ning ema surm. Ta oli laval üksi kuid see-eest vahetu ning jõuline. Vahepeal olid ka helisalvestised, millega Helle dialooge pidas. See etendus oli rohkem suunatud täiskasvanutele. Soovitaksin seda kindlasti vaatama minna, kuna Helle lugu oli tõeliselt kirev ning kui alguses tundus see etendus igavana, siis mõne aja pärast, kui mõistsin, mis täpselt toimub, oli see kaasakiskuv.