RETSENSIOON Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas etendust "Ajarefrään". Tegemist oli monoetendusega, mis põhines Nukuteatri näitleja, Helle Laasi elulool. Lava kujundus oli väga tagasihoidlik ja lihtne, koosnedes vaid kõrgetest rippuvatest kardinatest ning ühest kastist, mida vastavalt ajale, kohale ja situatsioonile lavatüki käigus liigutati. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, oli ta piisavalt "suur", et täita kogu lava. Lisaks nukkudele kasutati ka helilinti teiste näitlejate häältega, kellega Helle vahepeal dialoogi pidas.
Ajarefrään Jaanika Juhanson Retsensioon Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas lavastus „Ajarefrään“, mis rääkis ühest nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsis kuldkollas liblikat. See oli Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monolavastus, kus mälupildid elustusid ja värvilisest hämarusest kerkis esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhines armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Kõik algas sellega, kui Helle oli veel noor. Ta mängis oma nukkudega ning mõne hetke pärast
annaabi.ee 
