enese biograafiline mõtestamine. Eredaimalt väljendus Puskini romantism ,,Lõuna-poeemides": ,,Kaukasuse vang" (1822), ,,Mustlased" (1827). Ta alustas ka värssromaani ,,Jevgeni Onegin" (avaldati peatükkide kaupa 18251832). Pagendusaastad Mihhailovskojes kujunesid Puskini jaoks pöördeliseks, temast oli saanud Venemaa esiluuletaja, keda huvitasid nüüd isiksuse ja rahva roll ajaloos, ajalooprotsessi seaduspärasused. Ta kirjutas tragöödia ,,Boriss Godunov" (1825), poeemid ,,Poltaava" (18281829) ja ,,Vaskratsanik" (1833), jutustus ,,Kapteni tütar" (1833). Erilise tähtsuse tema loomingulises biograafias sai nn. 1830 a. Boldino sügis, mille jooksul kirjutas ta ,,Belkini jutustused", nn ,,väikesed tragöödiad" (,,Ihnus rüütel", ,,Mozart ja Salieri", ,,Kivist külaline", ,,Pidu katku ajal") ja luulet. Need teosed tähistavad
erinevate autorite kirjutatud artiklitest. Kirjanduseajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Kirjandusajalugu jaotatakse enamasti perioodideks- Periodiseerimine on käsitletava ajalooprotsessi tinglik jaotamine kronoloogilisteks ajalõikudeks, perioodideks vastavalt nende lõikude eripärale, mida saab määrata mitmesuguste kriteeriumide järgi (mille valik on põhimõtteliselt vaba). Kõne alla tuleb mitmesuguste elualade (resp. ajalooteadusharude) kasutamine kriteeriumina. See tähendab, et põhimõtteliselt saab periodiseerida mitte üksnes poliitilise ajaloo (valitsejate, riigivormide jms.) järgi, vaid ka
Rosengreen (1974) kontseptsioon Maslow vajaduste hierarhiale tuginedes; 7) Philip Palmgreen (1984) oodatava h teooria. . . . . Poliitökonoomilise lähenemise (massimeediat nähakse kaubandusüksusena) põhilised autorid: 1) Peter Golding ja Murdock - eristavad neli poliitokönoomia keskmes olevat ajalooprotsessi ning näitavad, et kõik meediumid on läb sarnased majandustsüklid. 3) Nicolas Garnham; 4) Dallas Smythe - uuris auditooriumi kaubastumist; 5) Herbert S analüüsis eeskätt ringhäälingu rahvusvahelist kommertsialiseerumist; Neomarksism: 6) Louis Althusser - lähenem ideoloogilised praktikad (sh massimeedia) on suhteliselt autonoomsed majanduslikust determinismist, baasile mittetaandatavad. Ideoloogia on meedium, mille kaudu kogeme maailma. Frakfurti koolkond (kriitilise koolkonna
kultuuritootmine on allutatud üldisele kapitalistliku kaubatootmise loogikale. 2 Põhikriitika neomarksistide suhtes: superstruktuuri autonoomia idee jätab tähelepanuta kultuurisektori allaneelamise suurte tööstusettevõtete poolt ning selle allutamise äriloogikale. > tähtsal kohal majandusprotsessid. Golding ja Murdoch (1995) peavad poliitökonoomia keskmeks nelja ajalooprotsessi: 1. meedia kasv; 2. korporatiivse haarde kasv; 3. kaubastumine; 4. riigi sekkumise muutumine. Autorid leiavad, et kõik meediumid on läbinud sarnased majandustsüklid: esmalt hakkavad laienema väikeettevõtted, sageli ka üksikisikule toetuv tootmine. Levi ja müük eristuvad ning muutuvad ärilisteks, võetakse üle uued tehnoloogilised lahendused, tootmine muutub tööstuslikuks, tarbimine muutub massitarbimiseks ning ebaisikustub.
tänu Heidelbergi ülikoolis peetud kõnele. Just Berliinis hakkas Hegel lugema ajaloofilosoofia kohta. Suure mõtleja elu katkes kooleraepideemia tõttu ootamatult 14. novembril 1831. aastal. Ta sängitati Fichte haua kõrvale ning temast jäi maha abikaasa ja kolm poega ( neist viimane ei elanud isa surmani ). 2 Hegeli ajaloofilosoofia 6 Ajaloofilosoofia filosoofia osa, mis uurib ajalooprotsessi üldisi seaduspärasusi: ajaloo mõte ja suunitlus, erinevate ajastute vahelised seosed, vabaduse ja paratamatuse vahekord. Esimesena kasutas terminit ,,ajaloofilosoofia" prantsuse filosoof Voltaire. 2.1 Hegel ja ajaloofilosoofia üldiselt Hegel suhtub ajaloosse tõsisemalt kui ükski filosoofia suurkuju enne teda. Hegelile on ajaloolisus filosoofiline põhimõte, mille järeldused ulatuvad sügavale inimmaailma tõelisusse mille järeldused ulatuvad nimelt ja isegi metafüüsikasse
,,ajaloo isa" Herodotos. Ta viibis ulatuslikkudel matkadel, reisis palju. Oma reisimuljed pani ta kirja teosesse ,,Historiai" ('uurimused'), mis on väärtuslikuks ajalooallikaks Kreeka-Pärsia sõdade kohta (lisaks Pärsia kuningate vallutustest, jutustusi eri maadest ning rahvastest, Lüüdia ja Pärsia ajalugu, Egiptuse ajalugu jm). Ta on puhtjutustava ajaloo esindaja, tema ajalugu on üsna arhailine, kujutlused ajalooprotsessi tegureist naiivsed. Ta põimib oma jutustusse folkloori, legendaarset ja anekdootlikku ainestikku. Stiil ja käsitluslaad meenutab pigem eepilist poeemi proosas. Kõige väljapaistvam antiikaegne ajaloolane on Thukydides. Tema kirjutatud teos Peloponnesose sõja ajalugu (,,Ajalugu") on antiikse histograafia tähtsamaid saavutusi. Ta keskendus üsna rangelt sõjasündmuste seaduspärasustele; vastandas end Herodotose usundi-ja jutukirjelduslikule stiilile. Thukydides on ajaloolise
vaatamata iseloomustas neid üks ühine põhijoon. Tähelepanelik eluvaatleja Lev Tolstoi võttis selle kokku oma romaani ,,Anna Karenina" tegelase Konstatin Levini sõnadesse, mida V. I. Lenin pidas vaadeldava ajajärgu kõige tabavamaks iseloomustuseks: nüüd on kõik ,,pea peale pöördunud" ja ,,alles kujunemas". ,,Pea peale oöördunud" oli kogu senine elukorraldus, varises aastasadu püsinud ja valitsevatele klassidele igavesena tundunud feodaalpärisorjuslik kord. Ajalooprotsessi seaduspärasuse raudse jõuga astus ellu, ,,oli kujunemas" uus, kondanlik kord, rikas uutest, veel teravamatest vastuoludest. Fedoaalkorra rüpes kujunema hakanud kapitalistlikud suhted ei saanud endale Venemaal vaba arenemisteed. Seepärast kujunes ühiskondlike formatsioonide vahetus pikaajaliseks ja valuliseks protsessiks. Pärisorjuse kaotamine peaasjalikult ainult aadliklassis huve arvestava reformi teel 1861. aastal ei lahendanud maaküsimust. Venemaa demokraatliku
Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest, millele keskendutakse (kirjandustekst, autor, kontekst, lugeja)? Millised teadmised ja kompetentsid on vajalikud selleks, et kvaliteetselt uurida kirjandust? Täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu Et anda kriitikat Eristatavad uurimissuunad: Kirjandusajalugu – vaatlemine ajalooprotsessi osana, kronoloogilises järjestuses Kirjanduskriitika – konkreetsete teoste uurimine ja ajalüüs Kirjandusteooria – kirjanduse põhialuste, kategooriate ja kriteeriumite uurimine Kompetentsid Teadmised o Kirjanduskaanonist o Kirjandusloost ja kultuurist o Žanritest ja praktikatest o Analüüsimeetoditest o Kirjanduskeele iseloomust, joontest
Otsingud 1930-ndate aastate teisel poolel 1934. a. riigipöördega kehtestatud ,,vaikiv olek" tegi võimatuks edasimineku romaanis ,,Võitluse teel" saavutatud ideeliselt tasemelt. Need tingimused ning isiklikud ummikumeeleolud on vajutanud oma pitseri romaanidele ,,Esimene armastus" (1935), ,,Verioja mõis" (1936), ,,Ummiktänav" (1937), ,,Inimsaatused" (1938) ja ,,Elutee" (1938). Uues olukorras pöördus Roht kõigepealt mineviku poole. Kuid ajalooprotsessi mõistmine ja kujutamine on Rohu nõrgaks küljeks; ta kaotab minevikusündmuste edasiandmisel reaalse pinna jalgade alt, eksides ajaloolise tõe vastu. Nõnda on romaanides ,,Esimene armastus" (1935), milles kujutatakse kodusõja-aastaid, ja ,,Verioja mõis" (1936), mis hõlmab ajavahemikku ülemöödunud sajandi viimasest veerandist kuni eelmise sajandi 20-ndate aastateni. Esimeses neist püütakse anekdootide lahingukirjelduste ja terava nõukogudevastase
võimu kasutamisest ja kuritarvitamisest, indiviidide, organisatsioonide ja rahvaste osast ning vastutusest. Holokaust on näide sellest, kuidas tsiviliseeritud ühiskond võib kasutada oma tehnoloogilisi teadmisi ja kogemusi ning bürokraatlikku infrastruktuuri inimesi hävitava poliitika elluviimiseks. Kui inimesed mõistavad paljusid ajaloolisi, sotsiaalseid, religioosseid, poliitilisi ja majanduslikke tegureid, mis koos kutsusid esile holokausti, saavad nad teadlikuks ajalooprotsessi keerukusest ning neil tekib ettekujutus sellest, kuidas teatud tegurite kokkulangemine võib kaasa aidata demokraatlike väärtuste lammutamisele. Inimesed jõuavad arusaamisele, et demokraatlikus ühiskonnas on iga kodaniku kohus õppida ära tundma ohumärke ja teada, millal on vaja reageerida. Kuna antud teema on seotud ajalooga, siis uurimismeetoditena on kasutatud internetiallikad ja raamatud. Uurimusest võib järeldada, et
tegelikkusesemiotiseerimisega tagantjärele: "mitte-märgi" muutmisega märgiks, "mitte-ajaloo" muutmisega ajalooks. Konkreetsemalt toimub see mineviku semiotiseerimine kahel tasandil: 1) mingi tähendusliku ajahetke, nähtuse, isiku vms eristamine; 2) selle eristatud ühiku tõlgendamine, paigutamine laiemasse tervikusse, talle tähenduse andmine. Ajalooprotsess kui järjepidev kommunikatsioon "Semiootilisest vaatepunktist saab ajalooprotsessi esitada kommuni- katsiooniprotsessina, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon kutsub esile ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) nii- või teistsuguse vastureaktsiooni." "Ühed ja samad objektiivsed faktid, mis moodustavad reaalsete sündmuste teksti, võivad eri keeltes saada erineva interpretatsiooni vastava sootsiumi keeles ja mingis muus, teise ruumi ja aega kuuluvas keeles. (...) Seejuures tuleb silmas pidada, et just selle sootsiumi
(Karjahärm 2010, Tarvel 1999, Vahtre 2001) [I] Eesti lähiajaloo periodiseerimise erinevad võimalused. Periodiseerimine generatsioonide kaupa. Kunstiajaloo periodiseering. Poliitiline ajalugu. Eesti polnud pärast 1940. a mingisugust iseseisvat poliitikat. Seepärast saab periodiseeringu põhialus olla Eesti-väline, ehk üleliiduline, sest okupeeritud Eesti oli nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltuv ja tasalülitatud. Need olid põhilised välisimpulsid, mis määrasid siinse arengu, ajalooprotsessi võnkealgused ja -lõpud. Päris Eesti keskset periodiseeringut keeruline üles ehitada, ometi saab arvestada kohalikku eripära, tegureid, mis esinesid ainult siin (kollektiivpsühholoogilised, kultuurilised, osalt majanduslikud tegurid). Tuleb arvestada ajalisi nihkeid ja erinevusi, mis ilmnevad periodiseeringutes muude elualade alusel. Esines ka ajalisi nihkeid üleliiduliste protsesside toimimisel Eestis, mis samuti väga olulised.
. . (EL) 40 PEATÜKK 3. SELETUS siiski müüdi. Kui me oleme määratlenud, mis on mees˘sovinism, siis võib sel- le olemasolu ka hiljem kindlaks teha.15 Tegelikult puuduvad siin õiged ter- minid. Kas Leningrad või Sankt Peterburg? Erinevatele inimestele on samal linnal erinevad nimed. Kus ja millal oli renessanss? Võime mõistet konst- rueerida nii või teisiti. 3.3 Objektiivsus Objektiivsust võib käsitleda ajalooprotsessi enda objektiivsusena — uurija jaoks on objektiivne, kui ajalooprotsess ei ole tema poolt konstrueeritud. Näiteks Sulev Vahtre poolt loodud "Muistne Eestlaste iseseisvussõda"ei ole objektiivne. Tänapäevane ajalugu ei ole üldiselt objektiivne, ta on konst- rueeritud. Loone leiab, et mitmed Eesti pedagoogid, kirjanduskriitikud jt lähtuvad seisukohast, et kui lüüa käega vastu klaasi ning see läheb katki, siis nende kahe sündmuse vahel seost ei ole. Loone väidab, et vana inimese-
kogemusi ning bürokraatlikku infrastruktuuri inimesi hävitava poliitika elluviimiseks. Holokaust annab konteksti selliste ohtude uurimiseks, mis johtuvad asjaolust, et inimesed jäävad ükskõikseks ega astu välja teiste tagakiusamise vastu. Kui õpilased mõistavad paljusid ajaloolisi, sotsiaalseid, religioosseid, poliitilisi ja majanduslikke tegureid, mis kumuleerudes kutsusid esile holokausti, saavad nad teadlikuks ajalooprotsessi keerukusest ning neil tekib ettekujutus sellest, kuidas teatud tegurite kokkulangemine võib kaasa aidata demokraatlike väärtuste lammutamisele. Õpilased jõuavad arusaamisele, et demokraatlikus ühiskonnas on iga kodaniku kohus õppida ära tundma ohumärke ja teada, millal on vaja reageerida. 3. KUIDAS KÄSITLEDA HOLOKAUSTI? Holokausti käsitlemise lähteküsimusi Holokausti temaatikat käsitledes tuleks õpetajal silmas pidada järgmisi küsimusi: 1
annaabi.ee 
