Ajakirjaniku roll ja tähtsus ühiskonnas (4)

Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas.
Kui Montesquieu 18.sajandil võimude lahususe printsiibiga/põhimõttega välja tuli, ei osanud vist keegi veel aimata et kaks sajandit hiljem räägitakse juba neljast, mitte kolmest võimude lahususest.
Montesquieu võimude lahususe printsiip nägi nimelt ette, et riigis valitsevad kolm võimu - seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim , mis peavad olema üksteisest lahus ja täiesti sõltumatud. Tänapäeval räägitakse juba ka neljandast võimust : ajakirjandusest ning otseloomulikult ka selle eraldatusest ülejäänud võimudest.
Põhimõte „ ajakirjandus on neljas võim“ kannabki endas üht olulisemat ajakirjanduse rolli üldse. Nimelt loetakse neljanda võimu ülesandeks tuua rahvani kõik see, mis ülejäänud võimud teevad : sealjuures ka kõik valgustkartev, mahamaetud ja salatsev. Sõltumatu ja vaba ajakirjandus peaks oma lugejani, kuulajani ja vaatajani tooma kõik selle, mida lugeja väärib teada. Kindlasti kuulub sinna alla kõik aktuaalne ja üleüldiselt maailmas toimuv.
Ajakirjanike nii roll kui ka kohustus korraga on kajastada ka igapäevaseid juhtumisi ja tegemisi. Just neid , mida tahab lugeja teda : mis on juhtunud ühiskonnas , milliseid otsuseid on keegi vastu võtnud ning palju muud. Näiteks nagu on pea igas koomilises Ameerika filmis soovivad vanemad inimesed teada, kes ära on surnud , mis tähendab , et isegi surmakuulutused on tähtis osa ajakirjandusest.
Ka kõige rohkem kritiseeritud nö kollane ajakirjandus on tähtis. Neljandale võimule on tihti etteheidetud ebainimlikkust ja täiesti põhjendamatute kannatuste tekitamist süütutele inimestele. Jah, ajakirjandusel on roll kaitsta oma lugejaid neile tehtava ülekohtu eest, teavitades neid kõigest, mis on ühiskonnas valesti. Kuid ei, ajakirjanikul ei ole õigust ega ammugi mitte kohustust iga väiksematki vihjet kajastada ja see läbi võib-olla süütutele inimestele haiget teha. Nagu vanameister Juhan Peegel on öelnud „Ajakirjanikud võite olla, inimesed peate olema.“ Õigustamatu teksti ning pildi rämps ja müra ainult rikuvad head ajakirjandustava. Just see ongi ajakirjaniku kohus: teha vahet valel ja õigel ning teada, millal on õige aeg nendele osutamiseks.
Aga loomulikult juhtub ka pahatihti just see , et kas tahtlikult või tahtmatult lähevad nö uurivad ajakirjanikud oma lugudega üle piiri. Näiteks pole enamjaolt ükski intervjueeritav teadlik asjast , et kui ta on oma loo või vastuse intervjuu käigus juba ära rääkinud ning üritab hiljem ajakirjanikule selgitada , et oleks siiski parem , kui ta seda oma loos ei mainiks , ei tähenda see enam midagi ja kirjutajal on lausa seaduslik õigus panna see , kuhu ainult soovib. Niisiis oleks probleemide ära hoidmiseks targem enne igasugute asjade arutloemist kavalate ja intriige otsivate ajakirjanikega suhtlemist ka ise varemalt veidi uurida , et mida võib ja mida mitte.
Kindlasti pole alati ajakirjanike tegevus positiivne , kuna on just nemad need , keda on süüdistatud ka ühes suurimas tragöödias 20 sajandi lõpul. Nimelt kogu oma ilu ja headusega üle maailma tuntud Printsess Diana hukkumises. Aga otseloomulikult on see selline asi , millele päriselt vastust polegi , niiet kõik on vaieldav.
Kuid siiski ega kõik ajakirjanikud vaid nö tragöödiate ja inimeste halbade poote väljatoomise poole ei pürgi. Nagu igal asjal on ka ajakirjandusel kaks poolt - nii hea kui ka halb. Eks lõppkokkuvõttes nad proovivad siiski jugejateni tuua täpselt seda , mis lugejat köidab kuna tänapäeval käib ju kõik kuulsuse ja raha järgi.