Ajakiri Eesti Naine arvustus (0)

Eesti Naise arvustus ( Juuni 2011 )
Ajakirjal seisab suurelt helesiniste tähtedega Eesti Naine – suurim kuukiri naistele. Esikaanelt vaatab vastu kelmikate silmadega Ülle Lichtfeldt. „Otsides Härra Õiget“, „ Abort – valus kogemus“ ja „Enneta haigusi“ - esikaaneteemad. Kas me seda kõike juba kuulnud ei ole eelmiste aastate numbrites? Ehk annab selgust ajakirja sisu. Kuukirja sirvides selgub , et teemasid koostades on arvestatud keskmise eesti naise vajaduste ja huvidega , rääkides armastusest, lastest, perekonnast, tervisest jms. Piltidel on kujutatud küpsemaid naisi, kes ilmselt ongi ajakirja lugejad. Jõudsin mitmeid kordi kiiresti lehekülge keerata kui teema mind ei paelunud. Näiteks ei paku mingit pinget artikkel „Mehest, kes läheb metsa enne päikest“ või „Kuidas Saueaugu sindelkatuse sai“ või „ Kiirtee Härra Õige juurde“. Samas leidsin keset ajakirja ka hämmastavalt huvitava loo eesti keelt õppivatest välismaalastest, kelle võluvad keeleseigad olid üpris humoorikad. Lugu dirigent Triin Kochist oli väga haarav , sest olen temaga mõned korrad kokku puutunud ning ta jättis endast väga sihikindla ja karmi naise mulje. Tänu artiklile sain teada tema eluteest dirigendiks saamiseni . Kõige isuäratavam rubriik Eesti Naise juunikuu numbris on Köök. Selle eest läheb au ja kiitus teksti ja fotode autorile, Hele-Mai Alamaale, kes kujundas artikli oma kogemuste ja maitsete järgi. Luubi all on suvised salatid tomati-mozzarellaga, lõhega, tuunikalaga ja ka fetaga. Pariisi salatiga räägib ta väikese loo, kus ta külastas Pariisi restorani ning armus esimesest silmapilgust sellesse salatisse ning püüdis siin võimalikult autentselt tutvustada ka Eesti Naise lugejatele. Tervikuna jäi siiski mulje, et ajakirjanikud olid kirjutanud äraleierdatud teemadel . Mul ei õnnestunud leida ka uut lähenemisnurka. Neid artikleid oli kahte sorti : sellised, mis teevad ennetustööd ( „Hoia sünnimärkidel silma peal“ ) ja näiteks „Töö ja sugu“ , mis räägib probleemist mehe ja naise palgasuuruse ebaõigluslikkusest. Valdava osa sisaldab ajakiri kommertslikku poolt ehk reklaame , mille sihtgrupp on naine, kellel on vaja ilutooteid, ravimeid, kodutarbeid, toitu, jooke . Teiselt poolt reklaamitakse ka reisipakette ja teatrietendusi. Ajakirjanikud on kasutanud pigem familiaarset kui ka õpetlikku sõnakasutust. Nad on lugejale kui nõuandjad, kes ei suru midagi vägisi peale. Intevjuudes on küsimused-vastused esitatud lähtuvalt eesti naise uudishimust ja huvist. Rubriigist Võõrsil leidsin loo „Kuraasiga õnne püüdmas“ (Margus Välja), mis räägib südikast eesti naisest, Christelist, kes elab USA-s, kuhu ta läks õnne püüdma juba 14 aastat tagasi. Artikkel räägib, kuidas naine alustas võõrsil tööotsinguid ja pani ennast välismaalasena maksma. Hiljem kirjeldas võitlusi vastutusrikkal töökohal, kus temasse suhtuti kui idaeurooplasesse. Tööandjate halva kohtlemise ja tema liigse otsekohesuse tagajärjel on ta hetkel töötu USA kodanik. Ta on leidnud endale sealt rikka abikaasa, kellega ta on koos juba 7 aastat ning mainib oma kogemustest, et ta on edu saavutamisel olnud õigel ajal õiges kohas. Mulle jäi Christelist mulje kui tugevast ja enesekindlast eesti naisest, kes saab hakkama välismaal, vaatmata võõramaalase staatusele. Ta annab oma edulooga eeskuju teistele naistele, kes planeerivad välismaale tööle minna. Lisaks annab Christeli käänuline elutee kindlasti ärantundmisrõõmu näitab kuidas naine ennast põhjast üles töötas.
Eesti Naist soovitan küpsemale naisele, kellel on juba lapsed. Selline sihtgrupp saab ennast seostada ajakirjas olevate artiklitega, kuna need räägivad temast – naisest. Ta saab siit näpunäiteid kööginurgast, tutvuda uute ilutoodetega, lugeda perekonnast ja armastusest. Kõigest, mida üks koduperenaine lugeda ihkab, on selles kuukirjas olemas. Mulle on Eesti Naine alati tundunud vanamoelise ajakirjana ning suutsin seda uuesti endale tõestada. Nagu selgus, on mullegi siit üksteist lugeda, aga paari artikli pärast esialgu tellima ei kiirusta. Ise olen pigem Cosmopolitani lugeja, mis on suunatud just minuvanusele sihtgrupile ja rahuldab minu lugemisvajadusi rubriikidega „Naiste pihtimused“, „Sina, sina, sina“, „Arm ja kirg “ jpm. Kuigi ülesehituselt on ajakirjad üsna sarnased, siis Cosmopolitani lugudega saan ma ennast rohkem seostada. Võrreldes teise väljaandega nagu Anne ja Stiil (edaspidi ka A ja S ), võiks pealt vaadates järeldada, et üks järjekordne naisteajakiri , aga peamine erinevus on märksõna : mood. Tegelikult on Anne ja Stiil suunatud just küpsele-moodsale naisele, kes soovib lugeda samasuguseid artikleid nagu Eesti Naises (edaspidi ka EN), aga kõike seda moodsas võtmes. A ja S on pigem naisele, kes januneb ilu ja moe järgi ning EN on naisele, kes hindab rohkem pereelu ja kodukeskkonda.