Aja vaim ja kasvatus (0)

Aja vaim ja kasvatus
Igal ajastul on oma nägu, mis toob enesega paratamatult kaasa ka printsiipide erinevuse lapse kasvatuses. Sellel, missuguseks kujuneb ajastu vaim, on mitmeid erinevaid faktoreid.
Julgen arvata on üheks lahutamatuks ja ka kõige mõjukamaks komponendiks võim, millest oleneb ka kogu ühiskonna ning ajastu mõtte-, sõna-, usu- ja tsensuurivabadus. Minevikust leiab palju selgeid juba läbianalüüsitud näited, ehk üheks eredaimaks Natsionalistliku Saksamaa „ Deutsches Jungvolk“ ja „Hitlerjugend”. Need modernismiajastu progressimeelsed ning väga kindla ühiskondliku eesmärgiga noorte organisatsioonid kasvatasid last ühiskonnas, vanemlik suunamine ja hool olid teisejärgulised kui üldse mitte olulised. Antud totalitaarne riigikord oli väga teadlik igast oma käigust ja ka sellest, et tulevik on nende noorte käes.
Näiteid sellest, missugused printsiibid valitsesid lastekasvatamisel minevikus, on palju, neid on käsitletud ja neile on pööratud tähelepanud. Järeldus on tihitpeale sama: see, kuidas last kasvatati kunagi, oli täielikult või vähemalt osaliselt vale, taunitav. Ehk jääb mulje, et tänane ühiskond on justkui äärmiselt osav ning eneseteadlik lapse kasvatuse seisukohalt. Kuid siinkohal tuleks peatuda ning mõelda kriitiliselt ja küsida, kuidas kasvatatakse lapsi tänases postmodernistlikus ühiskonnas.
Erinevalt modernistlikust maailmapildist, mis juhindus progressist, otsis ühte üldist tõde, pidas ebaoluliseks üksikisikut ning surus kogu maailma raamidesse, elame meie täna tunduvalt liberaalsemas ja piirivabamas ühiskonnas.
Siinkohal on oluline kontekstipõhisus, keegi ei otsi enam üldist tõde, kõik on kahtlemiseks ning kogu elu on suuresti mõjutatud turusuhetest, majandusest. Minule isiklikult tundub, et kogu tänane lastekasvatus juhindub paljuski viimasena nimetatud printsiibist. Käib pidev võistlus : kelle laps käib nimekamas koolis, rohkemates huviringides, arvutab suuremate numbritega, võidab rohkem spordivõistlusi, kelle lapsel on parem üsk või teine asi. Lapsi treenitakse juba väiksest peast olema teistest parem ja edukam .
Olleks ka ise töötanud koos esimese klassi lastega, siis julgen veelkord väita, et lapsed on kasvatatud äärmiselt võistlushimulisteks ning on hetki, kus võib olla üsnagi keeruline leida nendega ühist keelt, kui tegevusest puudub võistluslik moment. Kuid samal ajal pean väitma ka seda, et kui võistlus ja võitmine on väga olulised, siis kaotusega toimetulek on neil üsnagi keeruline. Isiklikult olengi jõudnud järeldusele, et meie ühiskond toodab haisid, kes saaksid hakkama ärimaastikul, kuid samal ajal jääb vajaka oskusest tulla toime tagasilöökidega, sotsiaalsetest oskustest ning empaatiavõimest.
Ehk kuigi meie tänases eesti ühiskonnas pole ühte kindlat kirja pandud ideed kuidas kasvatada oma last ning ka ei ole peale surutud ühtegi ideoloogiat, siis nõustuksin siinkohal siiski kasvatusteadlase Tiiu Kuurmega, kes on öelnud , et eestlaste seas kuulub kasvatus vaikiva teadmise valda ehk «iga vanem teab ise, kuidas oma lapsi kasvatab».
Kokkuvõtvalt võiksin öelda, et eelnevate ajastute kasvatusprintsiipe on hea vaadelda, sest selle tulemust me näeme praegu, kuid unarusse jäetakse hetkene olukord, tegutsetakse vaid enese äranäemise järgi ning kellegi teise kuuldavõtmine oleks justkui tabu .