Agressiivsus spordis (0)

Tallinna Ülikool
Terviseteaduste- ja Spordi Instituut
Agressiivsus spordis .
Koostaja : Polina Tajurskaja
Rühm : TK-3kõ
Juhendaja : Joe Noormets
Tallin 2010
Agressiivsus ja sport .
Agressivsuse problem spordis omab praktilise tähenduse. Paljud treenerid ja sportlased peavad agressivsust oluliseks edusaavitamise viisiks. Teoreetikud aga tavaliselt näevad agressiivsuses rohkem negatiivseid aspekte .
TAHTLIK JA KAASNEV AGRESSIIVSUS
Spordis kohtab sageli agressiivsuse ilminguid . Samuti kohtab treenerite ja pedagoogide hulgas inimesi, kes soodustavad
agressiivsust spordis. Käesoleva teema raames tutvustatakse agressiivsuse kahte erinevat vormi, agressiivsuse
ilmingute põhjuseid spordis ning võimalusi, kuidas tahtlikku agressiivsust vältida.
Üldiselt võib agressiivsust defi neerida kui igasugust käitumist, mis on suunatud teise elusolendi kahjustamisele
või vigastamisele. Rangelt võttes iseloomustab agressiivsust neli tunnust:
• Agressiivsus on käitumine; soov või kavatsus iseenesest ei ole veel agressiivsus.
• Agressiivsus on kavatsetud. Kui korvpallur lööb palli eest võideldes kogemata küünarnukiga vastase huule puruks,
ei ole tegemist agressiivsuse ilminguga. Sportlane peab kavatsema tekitada kahju või vigastust selleks, et tema käitumist saaks klassifi tseerida agressiivsuseks. Mängusituatsioonides juhtub sageli olukordi , kus üks võistleja saab teise tegevuse läbi kannatada. Kuigi treenerid ja pealtvaatajad nimetavad seda sageli agressiivsuseks,
on spordipsühholoogi pilgu läbi tegemist õnnetusega, mis on osa mängust, mitte agressiivse käitumisega.
• Agressiivne tegevus peab sisaldama kahjustust või vigastust. See käitumine võib olla kas kehaline (nt vastase käe pihta löömine) või psühholoogiline (millegi sellise ütlemine, mille eesmärgiks on teise inimese enesetunde haavamine, eneseväärikuse vähendamine, solvamine ).
• Agressiivsus puudutab elusolendeid. Selleks et käitumist agressiivseks pidada, peab see olema suunatud elusolendi vastu.
Spordipsühholoogias eristatakse vaenulikku ja kaasnevat (instrumentaalset) agressiivsust ning ollakse seisukohtadel, mis taunivad arusaamu seoses agressiivsuse maandamisega spordi kaudu.
Vaenulik ehk reaktiivne agressiivsus on agressiivne käitumine, mille esmaseks eesmärgiks on kahjustada või vigastada teist inimest, tekitada kehaline või psüühiline trauma . Kaasnev agressiivsus ilmneb näiteks kahevõitlustes.
AGRESSIIVSUSE ILMINGUID
• Võitlusvalmidus ja agressiivsus. Mõnikord arvatakse, et agressiivsus parandab sportlikku tulemust ja vahel saavutataksegi tänu agressiivsele käitumisele oma eesmärk. Üldiselt võib väita, et agressiivne käitumine ei anna paremaid sportlikke tulemusi, kuna vihase inimese erutuse tase on kõrge ja ta ei keskendu optimaalselt mitte oma sooritusele, vaid agressiivsele teole.
• Kaksikmoraal ja agressiivsus. Spordis võib kohata ka hoiakut, et agressiivne käitumine on üldiselt ebaeetiline, kuid spordi kontekstis lubatud (näiteks rünnakule minnes vastase löömine, kui kohtunik ei näe), usutakse, et spordis võib agressiivne olla. See seisukoht läheb vastuollu spordi üldiste põhimõtetega ja spordi ülesannetega
laste moraalse arengu mõjutajana. Treeneritel ja spordijuhtidel on võimalus oma tegevuse ja isikliku eeskujuga võidelda sellise kaksikmoraali levimise vastu.
• Pealtvaatajate agressiivsus. Uurimustes on leitud, et võitlusalasid jälgides suureneb pealtvaatajate ja fännide valmisolek agressiivselt käituda, selle tõenäosus sõltub aga ka keskkonnatingimustest.
Agressiivsuse kujundamine sportlastel.
Agressiivsuse kujundamine sportlastel toimub varem, kui nad tulevad trenni. See toimub erinevatel viisidel :

Lapsed, kes jälgivad oma vanemate käitumist , hakkavad seda kordama . Eriti siis , kui selline käitumine toob vanemale edukuse.

Vanemad karistavad oma lapse agressiivsuse eest: Vanemad peavad oma lapse agressiivsust mõistlikult maha suruma . Vanemate vale käitumine sellisel juhul toob üleliigse agressiivsuse.

Tavaliselt vanemad erinevalt reageerivad laste agressiivsuse ilmumisele. See sõltub sellest, kelle poole oli agressiivsus: Kui täiskasvanule siis laps karistakse rangemalt, kui eakaaslasele.
Agressiivsuse mõõtmine.
Agressiivsust saab mõõta projekiivsete metoodikate abil, isiklikute testide abil, eksperimentaalsete olukorrdade organiseerimise abil, kus stimuleeritakse just agressiivsus. Nende meetodite abil võib selgitada sügavaid tendentse, mida raske märkata ainult jälgimisega.
Agressiivsuse juhtimine on üks olulisem asi paljudel spordialadel, k.a. need alad ,kus agressiivsust võib suunata pallile, odale, või teisele objektile.
Allikad:
1.Agressiivsus sportimisel . SPORDI ÜLDAINED - III tase. Kaivo Thomson
2. Agressiivsuse kujundamine sportlastel. http://psylist.net/sport/fats.ht m