Agressiivsus spordis (0)

Tallinna
Ülikool
Terviseteaduste-
ja Spordi Instituut
Agressiivsus spordis .
Koostaja : Polina Tajurskaja
Rühm : TK-3kõ
Juhendaja : Joe Noormets
Tallin
2010
Agressiivsus ja sport .
Agressivsuse problem spordis omab praktilise tähenduse. Paljud treenerid ja sportlased peavad agressivsust oluliseks edusaavitamise
viisiks. Teoreetikud aga tavaliselt näevad agressiivsuses rohkem
negatiivseid aspekte .
TAHTLIK JA KAASNEV AGRESSIIVSUS
Spordis kohtab sageli agressiivsuse ilminguid . Samuti kohtab
treenerite ja pedagoogide hulgas inimesi, kes soodustavad
agressiivsust spordis. Käesoleva teema raames tutvustatakse
agressiivsuse kahte erinevat vormi, agressiivsuse
ilmingute põhjuseid spordis ning võimalusi, kuidas tahtlikku
agressiivsust vältida.
Üldiselt võib agressiivsust defi neerida kui igasugust käitumist,
mis on suunatud teise elusolendi kahjustamisele
või vigastamisele. Rangelt võttes iseloomustab agressiivsust neli
tunnust:
• Agressiivsus on käitumine; soov või kavatsus iseenesest ei ole
veel agressiivsus.
• Agressiivsus on kavatsetud. Kui korvpallur lööb palli eest
võideldes kogemata küünarnukiga vastase huule puruks,
ei ole tegemist agressiivsuse ilminguga. Sportlane peab kavatsema
tekitada kahju või vigastust selleks, et tema käitumist saaks
klassifi tseerida agressiivsuseks. Mängusituatsioonides juhtub
sageli olukordi , kus üks võistleja saab teise tegevuse läbi
kannatada. Kuigi treenerid ja pealtvaatajad nimetavad seda sageli
agressiivsuseks,
on spordipsühholoogi pilgu läbi tegemist õnnetusega, mis on osa
mängust, mitte agressiivse käitumisega.
• Agressiivne tegevus peab sisaldama kahjustust või vigastust. See
käitumine võib olla kas kehaline (nt vastase käe pihta löömine)