Aet Maasiku mälestusnäitus (0)

br />
Kunstiretsensioon Maarja Pannel 10c
Käisin 11. mail Kuressaare Raegaleriis vaatamas Aet Maasiku mälestusnäitust. Näitus on koostatud Maasiku tütre Anna-Liisa Pärdi poolt ja  koosneb  Aet Maasiku poolt aastatel 1962- 2012  valminud  eskiisidest ning akvarellidest. Tööde esmakordne esitlus oli Tallinnas Mustpeade Majas 2014. aasta veebruaris . Raegaleriis saab näitust vaatamas käia 9. mai-11. Juuni.
Aet Maasik  sündis 8. juulil 1941. aastal Tallinnas ning suri 20. augustil 2013. aastal. Kunstnik oli eesti sisearhitekt. Ta lõpetas aastal  1959  Tallinna 22. Keskkooli ja aastal 1965 sisearhitektina. Ta töötas aastatel 1966–1969  "Eesti Projektis " ,aastatel 1969–1977  Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses, aastatel 1978–1985 "EKE Projektis", aastatel 1985–1992 "Eesti Ehitusmälestistes" ja aastast 1992 aktsiaseltsis "Vana Tallinn". Ta oli aastast 1973 Eesti Arhitektide Liidu liige ja aastast 1990 Eesti Sisearhitektide Liidu liige.
Kõige silmapaistvamad tööd olid minu jaoks markeriga tehtud ’’Marseilles vana sadam’’ ning 1962. aastal tehtud portree. Esimene oli lähedalt vaadates nagu lihtsalt kriipsud siia-sinna. Tundus nagu suudaks igaüks sellise teha, aga kaugemale astudes sai aru juba, kuidas pildil näha purjekat ja sadamat. Tundus nii maagiline ja huvitav, kuidas inimene suudab nii lihtsalt nii palju kujutada mingi tavalise markeriga. Teine maal ehk portree jäi kohe silma, kui astusin sisse näitusele. Teosel on kujutatud nooremat tüdrukut, kellel on väga kuri ilme. Lähedalt tundus teos jällegi väga lohakas , aga kaugelt vaadates andis see teosele omamoodi ilme. Minule tundus, et päris paljud tema teosed on lähedalt nn lohakalt tehtud, aga see annabki temale originaalsuse.
Peale nende kahe teose jäid mulle veel mõned silma. Üheks on näiteks 1965. aastal valminud autoportree, mis oli tehtud akvarellidega. Pildil oli peamiseks värviks punane või punasele lähedased värvid, nt oranž, kollane, pruun jne. Teosel olev vanem naine tundus kurb. Teos oli jällegi tehtud lähedalt vaadates veidi lohakamalt, kui eelmainitud portree, aga kaugelt jällegi vaadates tundus väga huvitav. Pole sarnast tööd varem näinud, kus on ainult soojad punakad toonid. Ringi vaadates nägin veel teoseid, mille peale oli kirjutatud pikemaid tekste . Nendeks olid näiteks 5 teost Käru mõisa sisekujundusest. Minule tundusid need pigem plaanid ning ei mõistnud, miks need just valiti selleks näituseks. Lähemalt vaadates olid need väga ilusad ning iga maali kõrvale oli kirjutatud täpsem kirjeldus, näiteks Salongi lae kohta oli selline kirjeldus – Lagi on dekoratiivne talalagi, mille talade ja liistude vahelised krohvipinnad on täiendatud joonornamendiga. Tänu sellele kirjeldusele sai parema kujutise autori mõttest ning see samuti täiendas kõrvalolevat joonistust.
Lemmikuteks jäid näitusel arvatavasti ’’Marseilles vana sadam’’ ning 1962. aastal tehtud portree. Esimene on lemmik sellepärast, et nii huvitav oli vaadata, mida saab tavalise musta markeriga teha paberile ning isegi kui lähedalt vaadates on see lohakas, siis kaugemalt jälgides saab aru, millega täpselt on tegemist. Teine mainitud on lemmik sellepärast, sest see tundus teistest teostest kohe erinev. Teosel oli kuri nooruk, mis meenutas ka veidi ennast.
Kokkuvõttes oli näitus väga kena ning kui oleks võimalik, siis tahaksin Aet Maasiku töid veel vaadata. Terve näitus tundus väga originaalne ning polnud sellist teost, mis oleks tekitanud minus negatiivset emotsiooni. Kuna mind arhitektuur ja muu selline ei huvita, siis nüüd hakkas mind huvitama, sest see oli väga hea mõte, joonistada pilt ning kõrvale kirjutada täiendusi. Soovitaks kõigile, kel soovi arhitektiks saada, käia Aet Maasiku näitusel ning äkki saab tema teostelt häid mõtteid.