Boccaccio parandas ,,Dekameroni ,,1370- 1371 aastatel. See käsikiri on säilinud tänaseni. Boccaccio räägib oma novellides inimeste pattudest ja nõrkustest, ülistab armastust ja elurõõmu, imetleb teravat mõistust, pilkab rumalust ning jumalasulaste liiderlikkust ning silmakirjalikust. Ükski novell ei puuduta otseselt ühiskondlikke, poliitilisi, religioosseid ega filosoofilisi teemasid. Boccaccio jutustab eraelulistest: armuihast, armukadedustest, abielurikkumistest jms. Eesti keele on tõlgitud ,,Dekameron" Johannes Semperi poolt, teos on ilmunud aastal 1957, 1993 ja 2004. Giovanni Boccaccio ütlused: ,,Tee, nagu ütleme, mitte nii tee nagu meie teeme." ,,Inimesed kipuvad uskuma pigem halba, kui head." ,,Kui farmerid tavaliseld lubavad ühe kuke kümne kana vastu vahetada, siis 10 meest piisavalt kardavad ühte naist." LÜHIKOKKUVÕTE : Kes oli Giovanni Boccaccio? Mida ta kirjutas? Giovanni Boccaccio oli Itaalia kirjanik
tolleaegse maailma tuntud filoosofidega, näiteks Voltaire’ga. 1754. aastal sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovitš). 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik, aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropša kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt. (tapeti sp, et tahtis rahvale vabaduse anda) VALITSEMISVIIS
hinges luterlaseks. Ta asus reformide teele, kuid selleks kallutasid teda mitte niivõrd valgustusideed, kuivõrd Saksamaa protestantlikus osas levinud arusaamad. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Peeter III valitsemisaeg jäi lühikeseks: juba 1762. aastal viis ta abikaasa Katariina kaardiväepolkusid käsutavate armukeste abil läbi riigipöörde. Keiser sunniti alla kirjutama Katariina dikteeritud troonist loobumise aktile ja tapeti seejärel. Troonile tõusis Katariina II, kelle soontes polnud tilkagi vene verd ja kes kuulus Romanovite suguvõsasse ainult abielu kaudu. Katariina II sai tuntuks kui valgustatud monarh
oma nn favoriidid sellepärast sündis neil alles 1754. a. poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovits). 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik, aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropsa kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt. 1762
Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak ning vaatamata keisririigi aadlikele tehtud soodustustele ja Vene Õigeusu kiriku maade riigistamisele kaotas toetust sõjaväelaste, aadlike ning vaimulikkonna seas. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik, aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropsa kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt. Kaardivärgi kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil 1762
nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks". Võimuletõus ja valitsemisviis 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks, kes annulleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III 28. juunil 1762 troonilt ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulit valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev
pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filoosofidega, näiteks Voltaire'ga. 1754. aastal sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovits). 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik, aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropsa kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt. 3
kui kirjandusest. See oli tolle aja tõeline erootiline avastus. Nõukogude ajal seda siiski ei tsenseeritud. Boccaccio ühendas novellid raamjutustusega, mis ühendas novellid tervikuks. Teemades leidub sarnasusi keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik- poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio räägib peamiselt eraeluseikadest – armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on ta vaateväli kitsam, ent ometi jäädvustab „Dekameron“ kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine toonane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid: ülikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kuigi lugude süžeed on kuskilt mujal laenatud, suutis Boccaccio teha need itaaliapäraseks ja panna peegeldama Itaalia elu. Boccaccio suudab matkida erinevaid kõnestiile, nii kõrgema kui ka madalama klassi omi
ülikooliauditoorimides. Loodi rühmitusi, mille liikmed olid nii näitlejaiks kui publikuks. Üheks tähtsaks jooneks commedia erudita juures on ka ühiskonnakriitika, kuigi tihti etendati valitsejate õukondades ning antiklerikaalsus, kuigi samas lavastati paavsti õukonnas või olid näidendid lausa kirikuinimeste enda looming. Ühiskonnas toimuva tõttu vajati kriitikat, mistõttu hakati kirjutama lugusid näiteks abielurikkumistest. Kostüümivahetuste, äravahetamiste ja äratundmiste abil loodi keerulise intriigiga süžeed. Commedia erudita oli kanaliks, mida mööda sai ammutada vana-rooma ideid. Commedia dell'arte võttis commedia erudita'lt kõige rohkem üle süžeesid, muud mängisid improvisatsioonilises vormis. Truppe pidasid üleval rikkad humanistid. See oli teater kindlale vaatajaskonnale ning pigem inimestele, kes ise ka commedia eruditaga tihedalt seotud olid (Schutting, 2006: 9-17).
ülikooliauditoorimides. Loodi rühmitusi, mille liikmed olid nii näitlejaiks kui publikuks. Üheks tähtsaks jooneks commedia erudita juures on ka ühiskonnakriitika, kuigi tihti etendati valitsejate õukondades ning antiklerikaalsus, kuigi samas lavastati paavsti õukonnas või olid näidendid lausa kirikuinimeste enda looming. Ühiskonnas toimuva tõttu vajati kriitikat, mistõttu hakati kirjutama lugusid näiteks abielurikkumistest. Kostüümivahetuste, äravahetamiste ja äratundmiste abil loodi keerulise intriigiga süzeed. Commedia erudita oli kanaliks, mida mööda sai ammutada vana-rooma ideid. Commedia dell'arte võttis commedia erudita'lt kõige rohkem üle süzeesid, muud mängisid improvisatsioonilises vormis. Truppe pidasid üleval rikkad humanistid. See oli teater kindlale vaatajaskonnale ning pigem inimestele, kes ise ka commedia eruditaga tihedalt seotud olid (Schutting, 2006: 9-17).
tuntud filosoofide, näiteks Voltaire'ga. 1754. a. sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul (Pavel Petrovits). 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis, et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik, aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropsa kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt.
riigi valitsemises.24 Rüütlid tahtsid endast jätta õilsa päästja kuju, kes kannatab armastatu 22 Tilk 2004, lk. 200. 23 Samas, 183. 24 Samas, 187. 11 pärast ning seejärel võidab tema südame. 25 Daami teenimine pidi olema omakasupüüdmatu ning hingeline, kuid kõik daamide auks peetud võitlused olid hoopis tulvil salapärasest erootikast. Kirjanduses on palju juttu abielurikkumistest ning on teada, et keskajal oli peale meeste ka naistel abieluväliseid suhteid ning eelistatumad partnerid olid preestrid ja mungad. 26 Kuid kas siin ei kerki õhku järjekordne probleem tegelikkuse ja reeglite vahel? Naine pidi abielus olema ju see osapool, kes oli truu, korralik ning kelle hea maine pidi kaugele silmapaistma. Mehe kohta see ei kehtinud. Kõige paremaks näiteks selle kohta, kuidas on omavahel seotud daam, rüütel ja erootika näitab järgnev tekst
Jutustatakse Firenze lähedal villas, avalehekülgedel kirjeldab Boccaccio toona levinud katkust tingitud masendust (katk tappis Petrarca armsama). Teemades leidub sarnasusi keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio räägib peamiselt eraeluseikadest armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on ta vaateväli kitsam, ent ometi jäädvustab ,,Dekameron" kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine toonane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid: ülikud, vaimulikud ja lihtrahvas. Kuigi süzeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb I renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust ehk looduspärasest vaatevinklist
Jutustatakse Firenze lähedal villas, avalehekülgedel kirjeldab Boccaccio sel ajal levinud katkust tingitud masendust (katk viis hauda ka Petrarca armsama). Teemades leidub rohkesti sarnasust keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio kirjeldab peamiselt eraelulistest seikadest armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on tema vaateväli kitsam. Ent ometi jäädvustab ,,Dekameron" kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine tollane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid alates ülikutest, vaimulikest lihtrahvani. Kuigi süzeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb esimese renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust, s.o looduspärasest vaatevinklist
katkust tingitud masendust (katk viis hauda ka Petrarca armsama). Teemades leidub rohkesti sarnasust keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja 29 nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio kirjeldab peamiselt eraelulistest seikadest armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on tema vaateväli kitsam. Ent ometi jäädvustab ,,Dekameron" kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine tollane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid alates ülikutest, vaimulikest lihtrahvani. Kuigi süzeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb esimese renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust, s.o looduspärasest vaatevinklist. Usub, et
annaabi.ee 
