A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" (0)

Igaühel on oma tõde?
Elu Vargamäel ei olnud kerge. Tuli rinda pista külmade talvede, maa ning kohaliku rahvaga. Igaüks arvas , et just neil oli õigus. Andres, kes oli terve elu enda arvates elanud õiglaselt, leidis, et temaga ei käituta õiglaselt. Ta sõnus jumalat, käis naabrimehega kohtupinki nühkimas ning kõige lõpuks tahtsid tema lapsed Vargamäelt ära minna, kuid just nendele oli Andres Vargamäe loonud.
Andres leidis ikka, et kui keegi annab midagi, peab keegi ka midagi vastu saama. Tema oli tulnud Vargamäele ja tahtnud luua seal kodu enda ja oma laste jaoks. Kohe avastas ta, et maa on liiga kivine ja märg, et sealt korralikku saaki saaks. Ta leidis, et maalt ei saa lihtsalt võtta, vaid tuleb ka vastu anda. Ta hakkas põllult kive välja kaevama ja maad kraavide abil kuivendama. Peagi sai talle selgeks, et töö ei ole ainus, mille peab andma. Pidi andma eluaegse pühendumuse. See ei olnud tema jaoks suur hind maksta. Ta pani kõrvale kõik muu ja töötas oma unistuse nimel Vargamäest, tappes tööga nii ennast kui ka teisi. Ta ei pannud tähele, et Krõõt ei suuda sellise tempoga töötada. Segav faktor oli ka Pearu, kes röövis Andreselt tähelepanu, mille ta oleks võinud Krõõdale pühendada. Kui oli kätte jõudnud Andrese sünnitamise aeg, hakkas Krõõt saunanaistele rääkima, et tema tund võib olla tulnud. Kui ta oli ära sünnitanud, seisis Andres Krõõda ette ning Krõõt ütles talle:“Ei ma vist änam siit tõuse“. Andres vastas „Ä´ä hullu juttu a´a“.Kuid kui Krõõt vastas „Ei see ole hull jutt“, märkas Andres tema näol õndsalikku naeratust, aimas, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Pärast seda mõtles Andres vahest esimest korda oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta sai aru, et armastab Krõõta ja ei taha, et Krõõt sureks. Ta palus mõtteis jumalat, et see Krõõta ei võtaks. Kuid kui jumal siiski Krõõda võttis, tundis Andres, et see ei olnud aus, Miski ei olnud aus. Ta oli tahtnud ehitada endale kodu ning luua pere, kuid pidi selle unistuse eest ohverdama oma naise. Andrese tõde lõi võnkuma. Tema oli teinud kõik, nii nagu pidi: teinud tööd, lugenud piiblit , olnud aus ja õiglane, kuid ikkagi pidi tema Krõõt minema. Vahepeal vaatas Andres naabri talu poole ja mõtles, miks Pearul selliseid probleeme pole. Miks tema võib päevi kõrtsis lösutada ning saab ikka suurt saaki. Miks tema lapsed ei taha Vargamäelt ära joosta ?
Andrese ja Pearu vahel tuli tihti ette jõukatsumisi, millest mõned hiljem ka kohtus lõppesid. Kohe alguses ehitas Andres Pearuga kahesse kraavi . Alguses tundus kõik sujuvat, kuid sisi pani Pearu kraavis vee kinni. Andrese jaoks tundus selline lapselik käitumine mõistmatu, kuid Pearu ei tahtnud lihtsalt naabrimeest kiusata. Tal olid omad põhimõtted. Tema jaoks oli ilmselge, et igaüks tahab olla parim, säravaim, võidukaim. Peagi leidis ta aga, et Andresele ei tundu sellised asjad korda minevat. Andres tahtis lihtsalt, et tal ja tema perel oleks hea elu. Ei pidanud ta käima kõrtsis ega pidama naabriga vägikaikavedu. See ajas Pearut segadusse . Samas sai ta aru, et Andrest ei saa niisama lihtsalt Vargamälet väljasüüa nagu eelmisi elanikke.
Andres ja Pearu erinesid üksteisest iseloomu poolest. Pearu oli särtsakas ning kiireloomuline. Andres rahulik ning kaaluv. Pearu tõde seisnes selles, et oleks põllul vilja rohkem kui teistel ja raha palju, millega teiste ees hoobelda. Kuid need omadused ei tee temast halba inimest. Pearu pärast pidi Andres jätma vahel töö ning tegelema temaga. Vahest pettub ka Pearu Andreses. See on siis, kui Andres veab Pearu koos oma hobusega oma rukkisse, samal ajal kui Pearu magab. Pearu, kes teadis, et Andres alati ausalt mängib, ei suutnud uskuda , et Andres niimoodi võiks teha. Tundub, et Andres ei usu enam, et paljalt tõega õigluse jalule saab seada.
Andres on terve elu ajanud taga tõde ja õigust. Igal vargamäelasel on oma tõekspidamised, maailmavaated. Vaese jussi tõekspidamine on, et Mari tema naisena peab tulema tagasi sauna. Kuna Mari seda ei tee, tapab Juss enda. Indreku tõde on, et ta tahab minna linna õppima. Pearu tahab katsuda jõudu erinevatel aladel. Mari tunneb süüdi end Jussi surmas ning see süütunne jälitab teda kuni tema elupäevade lõpuni.
Tõde ei ole miski, mida saaks lihtsalt defineerida. See ei ole sama igaühe jaoks. Igaühel on oma tõde, mida taga ajada, mille järgi käituda. On tähtis, et igaüks otsiks seda tõde, sest siis on lootust, et selle tõe saab leida.