50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-10-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
13 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
liskaz
Õppematerjali autor
Siin asub Baltimaade kõrgeim koht -- Suur Munamägi (317 m) ning tema naabruses veel teinegi üle 300 m küündiv küngas -- Vällamägi (304 m). Viimane on ühtlasi Eesti suurima suhtelise kõrgusega looduslik pinnavorm, mille lagi kerkib jalamil oleva Perajärve pinnalt 88 m kõrgusele. Absoluutkõrguselt järgnevad Kerekunnu (296 m) ja Tsälbamägi (293 m). Haanja kõrgustik Suure Munamäe vaatetornist Kõrgustikul on eriti selgekujuline piir loodes ja põhjas, kus Hargla nõo sandurtasandikult ja selle idapoolseks pikenduseks olevast Võru orundist algab kagu ja lõuna suunas järsk tõus. Veidi ebamäärasem on kõrgustiku jalamijoon läänes, kus Hargla nõo lõunaserv lahutab Haanjat Karula kõrgustikust. Sellesse piirkonda jääb suhteliselt madalam, ent sügavatest nõgudest liigestatud Paganamaa. Kõrgustiku ulatus põhjast lõunasse, Läti piirini on umbes 30 km ning läänest itta, Vene piirini umbes 40 km. Pinnamood
kõrgus on 25-60 m ja nõlvad 12–30° (erandjuhtudel 40°) kallakusega. Nõlvu liigestavad arvukad jäärakud ehk tsorid, mille sügavus ulatub 8 meetrini. Keskvormide paiknemises ilmneb vööndilisus ja kontsentrilisus kõrgustiku keskosa suhtes. Kõrgustikult lähtuvad radiaalselt jää sulamisvee äravooluorud nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org. Kõrgustikusisese nõona võib käsitleda Vana-Saaluse-Vastseliina nõgu. Haanja kõrgustik piirneb läänes Hargla nõo ja põhjas Võru-Petseri ürgoruga. Mõlema nõguvormi põhi on soostunud.“ (Kuido Kartau, 2002) Haanjale on iseloomulikud sumbkülad ja hajatalud, väikesed põllulapid ning karja- ja heinamaad, künklikust reljeefist tingitud omapärased maaharimisvõtted ja kehvast põllumaast ajendatud käsitöötraditsioonid. Kliima Haanja kõrgustikul Haanjamaa kliima erinevus võrreldes ülejäänud Eestiga tuleneb suuremast kõrgusest merepinnast, liigestatud reljeefist ja kaugusest merest
· Väikevorm · Keskvorm · Suurvorm klindiesine tasandik. Suurvormidel eristuvad 80 m samajoonest kõrgemale ulatuvad kõrgustikud ja neist mõnevõrra madalamad kõrgendikud ning lisaks orgudele on neisse kulutunud väiksemad nõod. · Hiidvorm Eesti aluspõhja suurvormid: Balti klindi esine (Soome lahe nõgu), Lääne-Eesti madalik, Viru- Harju lavamaa (40-50-60 meetrit kõrgust), Devoni lavamaa Lõuna-Eesti ala Ugandi ja Sakala lavamaa, Peipsi nõgu, Kesk-Eesti Võrtsjärve nõgu, Põhja-Eesti paekallas, Piusa nõgu. Eesti aluspõhja keskvormid:Otepää kõrgustik, Pandivere kõrgustik, Pärnu nõgu, Kesk- Saaremaa kõrgustik. Lõuna-Eesti kõrgustikud on kuhjelised. Pärnu nõgu Aluspõhja reljeef on kuestalaadne (kulumisastanugiline) , mis on tingitud aluspõhjakivimite erinevast kulumiskindlusest ja kallakusest. Suurimaks sellelaadseks pinnavormiks on Viru-harju
.............................................................................. 13 2 Asend Otepää kõrgustik asub Lõuna-Eestis Tartu, Ötepää, Põlva, Võru ja Valga maakondade aladel, mille pindalaks on 1247km 2, läbimõõduga ligikaudu 40km. Kõrgustikku piiritleb usna hästi 88meetri samakõrgusjoon. Loode- põhja ja ida poolt piirab Otepää kõrgustikku Ugandi lavamaa, edelast Valga nõgu, lõunast Karula kõrgusik ja Võru-Hargla nõgu. Samuti saab Otepää kõrgustikku hõlpsasti piiritleda ka sealt, kus ürgorud tähistavad kõrgustiku piiri või kulgevad sellega paralleelselt nagu Rõngu ja Elva org läänes, Voika-Tatra ürgorg põhjas, Reola ja osaliselt Ahja ürgorg idas. Keerukam on kõrgustikku piiritleda kagus, kus selgekujulist jalamit pole ning kus temaga liitub Karula kõrgustik. All on välja toodud Otepää kõrgusiku asend Eesti kaardil (http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k
Kõrgustik asub nelja maakonna aladel: Valga-, Võru-, Tartu ja Põlvamaal. 3 1. GEOGRAAFILINE ÜLEVAADE Otepää kõrgustik on pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Kagu-Eestis, ulatudes põhjast lõunasse ja läänest itta umbes 40 km, moodustab kõrgustik 1247 km 2 ala, mis võtab enda alla 2,75% kogu Eesti pindalast. Loode-, põhja- ja idapoolt piirab Otepää kõrgustikku Ugandi Lavamaa, edelast Valga nõgu, lõunast Karula kõrgustik ja Võru-Hargla nõgu (EE 2003 s.v Otepää kõrgustik). Arvutuslikult on kõrgustiku suhteline kõrgus kuni 130 m ning orograafiline piir 88 m kõrgusel (Hang 1979:56-61). Kõrgustiku jaotavad osadeks orud, vagumused ja nõod. Nii jaotub maastikurajoon Pühajärve vagumuse (115-130 m kõrgusel) ja sellega liituva Väikese Emajõe oruga kaheks kõrgemaks osaks, mida nimetatakse kõrgustikku uurinud Endel Hangi järgi lääne- ja idatiivaks (Arold 2005:188).
kihtidel. Avamused kulgevad idakirde- ja lääneedela-sihiliste vöönditena lõuna pool Pärnu-Mustvee joont. Noorimate Devoni kihtide avamusala on Eesti kagunurgas. Siluri ja Devoni ajastu vahetusel, ajal, mil Skandinaavias kerkisid mäed, oli Eesti maismaa. Devonist alates muutus Eesti ala jälle rannikupiirkonnaks. Devoni ajastu mereline bassein kujutas endast ekvaatori lähedal olevat Ida- Euroopa platvormi loodeosa laialdasi piirkondi hõlmavat ja järk-järgult lõuna suunas vajuvat nõgu. Seal asuvasse merre suubusid suured jõed, mis said alguse kerkivatest Skandinaavia või Kaledoonia mägedest. Need hiidjõed kuhjasid oma deltadesse mitmesaja meetri paksuse kvartsliivakihi, millest kujunesid Devoni liivakivid (suurim paksus 450 m). Liivakivi punane värvus tuleneb rauaühenditest. Tänapäeval paljanduvad nad mitmel pool Lõuna-Eesti jõeorgudes. 5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine. Eesti paiknemine Ida-Euroopa lauskmaal määrab tema pinnamoe põhijooned
Sakala kõrgustik Referaat Tartu 2009 Sissejuhatus Sakala on kulutuskõrgustik, mis on Võrtsjärve ja Liivi lahe vesikonna veelahkmeks. Sakala kõrgustik meenutab põhijooniselt kolmnurka, mille alus asub Põhja-Lätis ja mandrijää poolt tömbikskulutatud põhjatipp ulatub Navesti jõe oruni. Kõrgustiku jalam asub suures osas 50-55 meetri kõrgusel ja lagi kõrgeneb 60-70 meetri kõrguselt Viljandi ümbruselt nii loode kui lõuna poole, kõrgudes keskosas kuni 136 meetrini põllustatud Kärstna ja 144 meetrini metsastes Rutu mägedes. Need on Sakala kõrgemad kohad. Viimastest lõuna sihis maapind madaldub ja on Läti piiri läheduses ligi 70-75 meetri kõrgusel. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219 Sakala kõrgustiku põhijoonis
heledatest (valgetest, roosakatest, kollakatest, helepunastest) põimkihilistest liivakividest. Aluspõhja paljandeid esineb kõrgustiku ääreosades, peamiselt ürgorgudes. Kõrgustiku keskosas on aluspõhi kaetud paksu pinnakattega. Otepää kõrgustiku aluspõhja pealispinna kõrguse ja reljeefi iseloomu kohta on avaldatud vastukäivaid andmeid. Lähtudes sellest, et kõrgustiku keskosas aluspõhi ei paljandu isegi mitte madalamates kohtades, oletati varem, et kõrgustiku all on aluspõhjas nõgu. Hiljem on analoogia alusel teiste Eesti ja ka naaberalade künklike moreenkõrgustikega oletatud, et aluspõhi ulatub siin siiski kõrgemale kui ümbritsevatel aladel, moodustades aluspõhjalise Ugandi lavamaa. Viimaste aegade geoloogiliste uurimiste andmed näitavad, et kõrgustiku lääneosas asub aluspõhja pealispind 50--70 m kõrgusel üle merepinna, s. o. ligikaudu samal kõrgusel kui kõrgustikuga läänes külgneval tasandikul. Kõrgustiku idaosas on aluspõhja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid