MUST - TOONEKURG
Sisukord
Linnuvälimus......................................................2
Toitumine............................................................3
Levik...................................................................4
Elukohakirjeldus.................................................5
Eluvi s ja paljunemine........................................6
Kaitse ja ohustatus............................................7
Pildid..................................................................8
Kasutatud kirjandus...........................................9
Linnu välimus
Tiibade siruulatus on 185-205 cm.
3 kg.
Kehapikkus on 95–100 cm.
Must,valge,punane
3
Toitumine
Kalad ,konnad,putukad,roomajad, veetaimed
4...5 korda päevas
4
Levik
Arvukust hinnatud vaid 150...200
Kuulub linnuliikide I kategooriasse
Levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes
Saaremaa
5
6
Elukohakirjeldus
Kaugel inimasustusest
Lodumetsad ja segametsad , nõmme-
männikud
Vana ja tugevate okstega puu
Madalad, varjulised (voolu)veed
7
Eluviiside ja paljunemine
Saabuvad aprilli algul
Pesade kasutamine
4 muna
Haudumine poolteist kuud
Pojad lahkuvad pesast ühe kuu jooksul
18-aastaseks,loomaias kuni 30-
aastaseks
8
Kaitse ja ohustatus
Väga suur tähelepanu
Kaitse all olevad pesapaigad
Säilitada kunagisi pesapaiku
Arvukuse taastumine
Pesapaikade kadumine ja killustumine
9
10
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Must-toonekurg
http://www.kotkas.ee/kotkaliigid/must-toonek
urg
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CICNIG2.ht
m
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CICNIG.ht m
11
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL ÖKOLOOGIA JA LOODUSKAITSE MUST-TOONEKURG REFERAAT JUHENDAJA: HENN KUKK TALLINN 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS LK 3 TAKSONOOMIA LK 4 VÄLISTUNNUSED LK 5 TOITUMINE LK 6 PESITSEMINE LK 7 LEVIK JA ARVUKUS LK 9 OHUTEGURID LK 11 KAITSE LK 13 TULEVIK LK 16
.............................. Levik..................................... Kokkuvõte............................................... Kasutatud kirjandus................................ Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest
Eesti Maaülikool Metsandus-ja maaehitusinstituut Must-toonekurg Ciconia nigra Liigi tegevuskava Liigi levik, arvukus (nii Eestis kui ka mujal) ja bioloogia Must-toonekurg on lind, kellel on metalse läikega sulestik, valge kõhupool ning erkpunased nokk ja jalad. Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi ning kasvult on ta veidi väiksem. Must-toonekurg eelistab elada vanades metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg; Linnu allpool on hele, enamasti tumeda tähnitusega(muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun; Toitumine: põhi toiduks on roomajad, enamasti rästikud ja arusisalikud; Saaki jahib avamaastikul lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtad
metsades ja märgaladel. Kotkad on tippkiskjad ja paiknevad toiduahela tipus, on üheks ohuteguriks ladestuvad mürkained (DDT, raskmetallid). Üks võimalus selle jälgimiseks on sigimisedukuse jälgimine. „Kotka ja must-toonekurg“ programmi kuuluvad järgmised linnud: merikotkas (Haliaetus albicilla); suur-konnakotkas (Aquila clanga); väike- konnakotkas (Aquila pomarina); kaljukotkas (Aquila chrysaetos); must-toonekurg (Ciconia nigra). Kuna igal aastal keskenutakse 1-2 liigile, on liigi seire sammuks 3-5 aastat. Sigimisedukust kontrollitakse pesapaikade määramisega ja poegade arvuga. Võimalusel kontrollitakse pesaterritooriumite kaitsekorralduste kinnipidamist ja rikkumise kahtlusel teavitatakse keskkonnainspektsiooni. Seireid viivad läbi Kotkaklubi (Kotkad ja must- toonekurg. s.a.). Seiretööde käigus, aastal 1997, uuriti suu- ja väike-konnakotkast, määrati konnakotkaste
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad
Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konla
REFERAAT BIOLOOGIA Tallinna Polütehnikum KALJUKOTKAS R.R TA-09 Õp. Eha Lõoke Tallinn 2010 SISUKORD 1.Eesti kotkad 2. Välitunnused 3.Pesitsemine looduses 4. Toitumine ja saagi püüdmine 5.Levikja arvukus 6.Kaljukotkaste kaitse 7.Kasutatud kirjandus 8.Pildid Eesti kotkad Eestis pesitseb 222 linnuliiki, neist 24 kuuluvad röövlindude hulka. Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud ku
Kõik kommentaarid