1. Mis asi on leping? Leping on tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma 2. Mille järgi tuvastada lepingu liik? Lepingute liigid eesmärgi järgi: • Võõrandamislepingud, • Kasutuslepingud, • Kindlustuslepingud, • Toetamislepingud, • Kompromisslepingud, • Seltsingulepingud, • Teenuse osutamise lepingud Avalik-õiguslik leping – sisuks on õiguste ja kohustuste tekitamine, muutmine, lõpetamine avalik-õiguslike suhete valdkonnas . Eraõiguslik leping – sisuks on tsiviilõiguslikud suhted. Tasuline leping – eesmärk vahetada teatud varalisi väärtusi. Tasuta leping – üks lepingupool kohustub soorituseks ilma vastusoorituseta. Ühekordne leping – ühekordse täitmisega leping (kleidi ostmine, leiva ostmine); Kestvusleping – leping mis on suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmisele Raamleping – määratakse kindlaks tulev
KORDAMISKÜSIMUSED Õiguse tekkimine- Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Kogu riigivõimu organisatsioon oli rajatud sugukondliku võimuga võrreldes põhimõtteliselt erinevatele aluste, seetõttu ei saanud seni kehtinud tavad riigi vajadusi rahuldada. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi: 1) riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist (tavaõigus); 2) riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). Mõlemal viisil kujunenud õigusnormide täitmist asus tekkiv riik tagama tema käsutuses olevate sunnivahenditega. Oli tekkinud tavadega võrreldes uus sotsiaalsete normide liik, mida nende kogumis on hakatud nimetama õiguseks. Riigi mõiste- erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu. Tunnused 1) avalik võim
LEPINGUÕIGUS I KONTROLLTÖÖ I SISSEJUHATUS LEPINGUÕIGUSE ÜLDOSASSE Lepinguõiguse koht õigussüsteemis Lepinguõigus on osa võlaõigusest. Võlaõigus kuulub tsiviilõiguse valdkonda. Viimane reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik) ning üksikuid mittevaralisi suhteid (nt. autorsust). Tsiviilõigus on osa eraõigusest. Eraõigus erineb avalikust õigusest selle poolest, et viimases teostab üks pool (riik või kohalik omavalitsus) võimu, mida ei saa teisele isikule üle anda. Eraõiguses võib aga isik reeglina valida poole, kellega ta õigussuhtesse astub, arvestades seejuures seadusest tulenevaid piiranguid. Lepinguõigus võlaõiguse osana Võlaõigus koosneb lepinguõigusest, lepingusarnastest suhetest (käsundita asjaajamine jt.) ning lepinguvälistest õigussuhetest. Lepinguõigus on see võlaõiguse osa, mida iseloomustab lepingu olemaolu. Sellisel juhul reguleerib leping poolte õigusi ja ko
Võlaõiguse üldosa konspekt 1. VÕS § 2. (1) Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. (2) Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Liigid: lepingujärgsed (ost-müük) ja leopinguvälised suhted (kahju hüvitamine avariis). Võlaõigus on eraõiguse osa, millega reguleeritakse võrdsete subjektide võlasuhteid. Võlaõigus reguleerib võlasuhteid eraõiguslike isikute vahel. Isikud ehk õigussubjektid, kelle vahel on võlaõiguslik suhe on seotud põhimõtteliselt võrdväärsete suhetega. Võlasuhtena käsitletakse õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik e. Võlgnik e deebitor) kohu
Võlaõiguse üldosa Koduseks tööks vaja koostada nõudeavaldus. Eksamil 4-6 küsimust + kaasus. I LOENG Lepingulisis suhteid reguleerivad: Tsiviilõigus tegeleb nõudeõiguse küsimustega. (kellelt, mida ja mis alusel nõuda saame) Võlaõigus tegeleb lepinguliste suhetega. Võlaõigus on võlasuhteid käsitlev õigus. Võlaõiguse kesksesks õigusaktiks on võlaõigusseadus. Tarbijakaitseseadus, mille eesmärgiks on tagada tarbijale tema õigused ja selle kaitse. Võlaõigusseadust (VÕS) saab jagada kaheks: võlaõiguse üldosa (üldnormid) võlaõiguse eriosa (§208-1068) (erinormid) Üldosa erineb eriosast, sest kõigepealt rakendame eriosa norme ja kui need puuduvad, siis rakendame üldosa norme. Üldnormi kohaldatakse alles siis, kui erinorm puudub. Üldosas on üldnormid, mis on rakendatavad kõikide lepingute suhtes- tööleping jne. (§1) VÕS-i üldosa
1. Võlasuhte mõiste ja tekkimise alused Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb võlgniku kohustus teha võlausaldaja kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda. Võlasuhe võib tekkida: lepingust; kahju õigusvastasest tekitamisest; alusetust rikastumisest; käsundita asjaajamisest; tasu avalikust lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. 2. Dispositiivsus, hea usu põhimõte ja mõistlikkuse põhimõte Seaduse dispositiivsus tähendab, et võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Hea usu põhimõ
ÕIGUSE ALUSED PS preambula: Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Õigus kujuneb ja selgub demokraatlikus protsessis otsustamisreegleid järgides. Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted. Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Õigus
KORDAMISKÜSIMUSED I KONTOLLTÖÖKS 1. Õiguse tekkimine. Riigi mõiste. Õiguse seos riigiga. Õiguse seos poliitikaga. Õiguse seos majandusega. Koos riigi tekkimisega toimusid muutused ühiskondlikes käitumisreeglites. Ühiskonnas tekkisid uued juhtimissuhted, mis vajasid reguleerimiseks ka uusi norme. Kogu riigivõimu organisatsioon oli rajatud sugukondliku võimuga võrreldes põhimõtteliselt erinevatele aluste, seetõttu ei saanud seni kehtinud tavad riigi vajadusi rahuldada. Uued, riigi vajadusi rahuldavad käitumisreeglid kujunesid kahtviisi: 1) riik aktsepteeris tavasid, mis talle sobisid, ja hakkas nõudma nende täitmist (tavaõigus); 2) riik alustas ise sisult uute normide loomist ja kehtestamist (riigi õigusloome). Mõlemal viisil kujunenud õigusnormide täitmist asus tekkiv riik tagama tema käsutuses olevate sunnivahenditega. Oli tekkinud tavadega võrreldes uus sotsiaalsete normide liik, mida nende kogumis on hakatud nimetama õiguseks.
Kõik kommentaarid