Kokkuvõte Ilmar Talve raamatu kohustusliku osa kokkuvõttetest (4)

MUINASAEG
Kokkupuuted läänemeresoome hõimudega – laensõnad eri keeltest.
Läänemeresoome hõimudel aasta 1000 paiku omavahelised tihedad kontaktid – seda näitavad ühised slaavi laensõnad. Selleks ajaks ka eestlaste asula piirid üsna selgelt välja kujunenud: Narva jõgi, Peipsi ja Pihkva järved, lõunas piirneti latgalite ja liivlastega; läänes ja põhjas meri.
Aestii – läänemere idaranniku rahvaste üldnimetus.
Eesti ala rahvastik jagunes hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis, koosnedes 12. saj lõpuks 12. maakonnast.
Muinas-Eesti ühiskonnas valitses iseseisvate ja vabade taluperemeeste ülekaaluka osa tõttu suhteline võrdsus. Iga inimese asendi ja võimalused määras eeskätt tema sugukondlik ja hõimkondlik kuuluvus, sellest sõltuv majanduslik jõukus ja võim. Seega võrdsusel oli hoopis teine tähendus kui nüüdses ühiskonnas – tähtis seos ristiusu levitamisega, mis rõhutas iga inimese väärtust ja võrdsust teistega.
Enne 13. saj alguse vabadusvõitlust oli ristiusk juba ümberkaudsetel aladel tuntud, va lõunanaabritel. Kiievi vürstiriigis oli see riigiusk juba 10. saj. 11. saj pääses võidule Rootsis. Sealt edasi levik soome. 12. saj siis soomes juba vastu võetud. Seega moodustasid Eesti ja Läti ala kuni Leeduni lõunas uue aastatuhande esimesel sajandil viimase paganliku ala euroopas. Oli ka poliitiline