Eesti, Läti ja Rootsi reformid (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
KOHALIK VALITSEMINE SEMINARITÖÖ
........................
Õppejõud:
2014
Sissejuhatus
Kohaliku omavalitsuse korralduse reforme ja muudatusi on kavandatud pikka aega. Alates 1996. aastast on omavalitsused ühinenud vabatahtlikult ning 1997. aastast on iga uus regionaalminister pakkunud välja kohaliku ja regionaalvalitsemise ümberkorraldamiseks oma kava (Avaliku halduse arendamise alused 1998; Haldusreform kohaliku omavalitsuse valdkonnas 2001; Regionaalhalduse reformi kontseptsioon 2003; Regionaaltasandi halduskorralduse korrastamise lähtealused 2007; Haldusterritoriaalse korralduse reformi seaduse eelnõu 2009). Alates 1950. aastatest on hakatud revideerima traditsioonilisi võimuvertikaali toimimise aluspõhimõtteid. Peamised põhjused on olnud järsk heaoluteenuste kasv, valglinnastumine ja sellega kaasnev pendelmigratsioon ning traditsioonilise kogukonnapõhise identiteedi lagunemine (Robson 1966; Dahl, Tufte 1973; Newton 1982; Brans 1992; Barett , Crowther 1998).
Tohutu heaoluteenuste kasv on sundinud riike valima , kas osutada kõiki teenuseid ise või delegeerida teenuste osutamine ja vastutus selle eest omavalitsustele. Esimest lahendust kasutati ennekõike sulandunud omavalitsussüsteemiga riikides, kus teenuste osutamine delegeeriti piirkondlikele kohahaldusorganitele või kohalikele omavalitsustele koos riigi eraldatud finantsidega, mistõttu riikliku kontrolli ulatus nende tegevuse üle kasvas veelgi. Alternatiivi kasutati valdavalt autonoomse omavalitsussüsteemiga riikides, kus omavalitsustele delegeeriti suur osa avalike teenuste osutamisest. See eeldas omavalitsuste suutlikkuse suurendamist, omavalitsused pidid olema piisava suurusega teenuspiirkonnad. Seega pidid