Anton Hansen Tammsaare elulugu (0)

Anton Hansen Tammsaare
Elulugu
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu vallas Järvamaal Hansenite pere neljanda lapsena. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli.

• 1886 . a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli vallakooli
  
• 1892-1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja Jakob Tamm
  
• 1898 -1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton Hansen tasa tööga- valvurina, algklassides tundide andmisega jms)
  
• Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu, eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski
  
• 1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni nime all, kirjanikunimi Tammsaare on kasutusel alates 1902 . aastast
  
• 1903-1907. Tallinnas Teataja toimetuses (Teataja oli noor ajaleht, asutatud 1901. a, toimetaja ja väljaandja noor jurist Konstantin Päts)
  
• 1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu)
  
• Tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks.
  
• Tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
  
• 1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum
  
• 1919. a abiellus Käthe Weltmaniga
  

• Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom-Kuninga tänaval ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus.
  
• Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti esimese iseseisvusajaga
  
• Küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu
  
• Tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
  
• Tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia.
  
• 30. augustil 1936 avati A. H. Tammsaare ausammas Järva-Madisel. Kirjanik suri 1. märsil 1940. aastal Tallinnas.
  

• Paralleele võib tõmmata Piibliga
  
• palju on autobiograafilist (näiteks “Tões ja õiguses” on Andrese prototüübiks Tammsaare isa, Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks Hugo Treffner , ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel omaenda kogemusi
  
• oluliseks peab mõistust ja tundeid
  
• matsi ja vurle kontseptsioon
  

• Tammsaare mõtteid selle kohta: ... eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane. [---] Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus..., vaid selles, mis meile kõige põlisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg . Muidu on tooniandev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand . Mats on traditsiooniline, püsiv, visa , alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased . Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.)
  

• Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal "Postimehes". Tähelepanu väärib asjaolu, et Tammsaare ühe esimese jutustuse "Ärakadunud poeg" lõpp oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – "Postimehe" toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu leebemaks, kuna leidis originaallõpu olevat baltisakslaste suhtes liiga kriitilise . Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi "Mäetaguse vanad" (1901) ning "Kaks paari ja üksainus"(1902) ning "Vanad ja noored" (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli. Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol.
  
• Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusmotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline "Varjundid", kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud. Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt "Sõjamõtteid).
  
• Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal.
  
• 1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood.
  
• 1922 ilmub romaan Kõrboja peremees , seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan "Tõde ja õigus" ning 1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast" (1935) , näidend " Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.
  
• “Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll.
  

• pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud , käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda
  
• 1932. a “Meie rebane ”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale.