1934. aasta pööre Eestis - kelle huvides? (1)

1934. aasta pööre Eestis - kelle huvides?
Aastatel 1933-1934 toimus nii Eesti sise- kui ka välispoliitilises elus palju pingelisi ja keerulisi sündmusi. Sisepoliitikas leidsid aset põhiseaduse kriis, majanduskriis ning pidev võimuvõitlus poliitikas, mille haripunktiks sai riigivanem Konstantin Pätsi ning kindral Johan Laidoneri 12. märtsil 1934 sooritatud riigipööre. Valitsus keelustas kõik poliitilised meeleavaldused ja sulges vabadussõjalaste ühingud, valimised lükati edasi ja parlament seati nn. vaikivasse olekusse. Kelle huvides astuti selliseid äärmuslikke samme ja kellele need kasu pidid tooma, selle üle ma arutan oma arutluses.
Konstantin Päts põhjendas oma võimuhaaret valimiseelsest ägedast poliitilisest propagandast tulenenud Eesti rahva psüühilise haigusega, mistõttu valitsus olevat sunnitud kärpima rahva poliitilisi õigusi. Ühes oma kõnes ütles Päts, et on tõotanud „rahva tahte järgi valitseda “. Seega on Pätsi väide, et riigipööre korraldati rahva huvides, mõeldes inimeste heaolule ja tahtele. Küll aga me näeme, et see nii ei ole, sest keegi ei küsinud kordagi eestlaste käest, kas nad soosivad autoritaarset Eestit, sest valimisi ei toimunud. Inimesed ei saanud avaldada oma arvamust valitsuse kohta, sest aset hakkas leidma kodanikuvabaduste piiramine – tsensuur, riiklik kontroll ametiühingute, noorsooorganisatsioonide, seltsiliikumise ja haridusasutuste üle. Rahva huviks ei saa olla oma vabaduste piiramine, seega ei toimunud võimuhaare rahva huvides.
Küll aga näeme me, et kasu lõikavad need, kes pöörde läbi viivad. William Tomingase hinnangu järgi Päts „olles pandud sulaseks peremehe poolt, kuulutab ta peremehe nõrgamõistuslikuks ja võtab ta õigused üle ettekäändel, et teda arstida.“ Laialdaste õigustega president sai teha teoks vabadussõjalaste ühingute sulgemise ja nende arreteerimise. Oma tegevuses lähtus ta üksnes oma tahtest. Toimus inimeste teadlik eemaletõrjumine poliitiliste otsuste langetamsest, millest lõikasid kasu võimulolijad.
Kuigi see on tõestamata, võime huvitavaks kuulutada ka väite, et Nõukogude Liit hoidis silma peal Eesti sisepoliitikal ning tema huviks oli Saksamaa-vastane president. Mõistes, et üht või teist maad pooldavate poliitikute vaated ja seisukohad on maa välis-, kaitse- ja majanduspoliitiliste otsuste aluseks, lõikas ka Nõukogude Liit 1934. aasta riigipöördest mõningast kasu. Hüpoteetiliselt võis Pätsist kasu olla ka hiljem, kui NSV Liidul oli tarvis Eestisse luua sõjaväebaase, sest ükski Venemaa-vastane juht (nagu selleks võiks olla mõni vabadussõjalane) ei oleks ka relva ähvardusel alustanud kunagise vaenlasega koostööd. Seega toimus riigipööre ka Moskva huvides.
Kokkuvõtteks saab järeldada, et Eesti ebastabiilset sisepoliitilist olukorda ära kasutades viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner ellu riigipöörde, mis tõi kasu neile ja Nõukogude Liidule ning kahju Eesti rahvale ning ka vabadussõjalastele. Mina arvates leidis 1934. aastal aset ääretult ebaõige samm, sest demokraatiat ei saa kaitsta mittedemokraatlike vahenditega nagu seda on inimõiguste piiramine ja ainuvõim. Riigi juhtimine lähtuvalt enda huvidest on ebamoraalne ning lõppkokkuvõttes ka hukatuslik , seda on meile näidanud näited ajaloost – natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja kommunistlik Nõukogude Liit. Mina nõustun täielikult Winston Churchilli ütlusega: „Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm , kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.“