Wikmani Poisid -Sõda kärbestega (0)

„Sõda Kärbestega“
(„Wikmani Poisid“ –Jaan Kross )
Algas uus kooliaasta, juba teist nädalat kooli direktor olnud härra Ambel vallandati ja haridusministeeriumis osakonnajuhatajana töötav Peeter Puhm saadeti Wikmani Gümnaasiumi uueks direktoriks.
Ta andis poistele ka kodanikuõpetuse tunde.
Ühel päeval, kodanikuõpetuse tunnis, lendas klassiaknast, direktori ette kateedrilauale päikeselaigule kärbes.
Teda nähes, katsus direktor ta maha lüüa, kuid ebaõnnestunult, kärbes pääses minema.
Järgmise kodanikuõpetuse tunni eelneval päeval, aga püüdsid poisid tühja tikutoosi kärbseid täis. Sellest innustust saades ja ka teisi sütitades leiti tühjad purgid, tühjendati tikutoos kärbestest purki tühjaks ja mindi toosiga, milles on veidi magneesiumit uute kärbeste jahile. Nii oligi järgmisel hommikul kärbestest sumisevad purgid vähemalt 20-s abiturientlikus portfellis.
Teisipäeval kodanikuõpetuse tunnis, mis oli jällegi päeva viimane tund otsustati kärbsed korraga lahti lasta. Tund hakkas traditsiooniliselt, nagu alati, kuni klass hakkas järjest kärbestega täituma. Penn hüüdis, et kärbsed tulevad väljast, et pange aknast kinni, direktor ei mõelnud muud ja ühines Penniga, hüüdes "Aknad kinni seal! Aknad kinni!" Loodusesõber Kelder seletas aga seda, kui tavalist loodusnähtust, mis tuleb mesilastel ikka ja jälle ette ja kuna paljud abituriendid panevad enda võileivad ja salvrätikud, mis lõhnavad kärbestele väga meeldivalt, lauasahtlisse, siis võib see neid kergesti kohale meelitada, mistõttu ongi neid praegu kui klassiaknad pärani lahti on, klassis väga palju. Siis hakkasid kärbsed juba klassis elutegevust segama ja poisid tahtsid, et aknad avataks, kui õpetaja keeldus seda tegemast, et koristaja pärast tunde tuulutab klassi.
Tund lõppes ja järgmiseks tunniks käskis õpetaja klassi kärbsepaberid tuua.
Selle eest kandsid poisid hoolt- järgmiseks teisipäevaks kui direktor viimasesse tundi astus, rippus klassis mõlema laelambi, kahe vaskraamiga valge klaaskupli küljest 20 sulamee karva "Aeroxon"-kärbsepaberit. Terve klass oli kärbsepabereid täis, valge kahhelaju sakilise simsi sakkidest, klassitahvli alumises ääres asetseva lappide- ja käsnaderenni esiservast, rohelise raamatukapi nurkadeni välja, kokku 32 kärbsepaberit.
Kuid klassi kolme akna juures oli kõige parem töö tehtud. Kolme akna sisemiste poolte esiservade vahele olid vähemalt tosinast kärbsepaberist põimitud tõelised trellid . Direktorile see aga põrmugi ei meeldinud ja ta käskis kõik maha võtta. Seda aga mõned poisid lootsidki ja sööstsid tegevusse. Algas töö muidugi viisakalt, pabereid vaikselt ja hoolikalt maha võttes, kuid mida edasi seda hullemini- paberid tõmmati juba maha, millest pooled neile endile või nende kõrval seisvale vastu vahtimist, juustesse või kusagile riiete peale langesid . Nii jäid nad järjest rohkem liimiseks ja teineteisega kinni. Direktor hakkas neid keelama, kuid nähes seda suurt hunnikut liimi, paberit ja nende all ka mõnda poissi, sai ta aru et sellel pole mõtet. Ka klassi keskel hakkas tegevus elavnema, kuid peale poiste endi said seal ka liimiseks nii õpikud, lauad- toolid kui ka vihikud.
Mõlema kokkuliimitud grupi vahel seikles direktor, kärbsepaber taldade küljes kinni, üks kuldne lint üle parema, kaks üle vasaku õla ja kolm linti ümber kaela. Teda hakkas päästma minema Jauram - poiss, kellel oli skaudihoiak ja kes oli alati abivalmis, kuid ta libises põrandale langenud kärbsepaberil nii, et kukkus direktorile vastu kõhtu ja kleepus temaga raskesti ja nukralt kokku.
20 minuti pärast istusid poisid kõik omadel kohtadel, kõigil näod möllust õhevil, lipsud ja pintsakud liimised ja sassis ning klass oli kollaseid kärbsepabereid ikkagi täis. Direktor seisis aga klassi ees, käed puusas, nägu kergelt silmade ümbert punetav , liimivöödid õlgadel ja rinnal. Veidi seisis seal, siis aga kuulutas, et: "XI klassis istub kaks nädalat, iga päev pärast tunde kaks tundi kinni." Selle aja sees õppides kodanikuõpetuse õpiku esimesed 50 lehekülge pähe. Kellele see pähe ei jää, see aga lõputunnistust ei saa.
:Ats Toomsalu