Võrkpalluri vertikaalne hüppevõime (0)

TARTU ÜLIKOOL
Sander Kamenik K1
Võrkpalluri vertikaalne hüppevõime
Referaat
Tartu 2015

Sisukord

Sissejuhatus 3
Hüppevõime arendamine 4
Hüppevõime testimine 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Väga olulisele kohale on tänapäeva spordis tõusnud hüppevõime. Hea hüppevõime ei ole oluline mitte ainult võrkpallis, vaid enamus spordialadel. Konkurentsis püsimiseks peavad sportlased sellele üha enam tähele panu pöörama. Lisaks individuaalaladele on hea vertikaalne hüpe peamise tähtsusega populaarsemates pallimängudes nagu korvapall, jalgpall ja võrkpall.
Võrkpall on muutunud väga atleetlikuks ning head füüsilised võimed on edu aluseks. Tänapäeval võib märgata, et paljud noored ja treenerid ei tea lihtsamaidki põhitõdesid hüppevõime ja selle arendamise kohta. Ei olda teadlikud kuidas tekib treenitus või kuidas oma võimeid õigesti arendada. Noorte korv -ja võrkpallurite peamiseks mureks on alati olnud kehv hüppevõime, samuti ka teadmatus kuidas seda arendada. Miks ikkagi on vertikaalne hüppevõime nii oluline?
Hüppevõime on sportlase suutlikkus hüpata vertikaalses tasapinnas võimalikult kõrgele. Võrkpallur kasutab hüppamist väga paljudes mänguelementides- ründelöök, blokk, olenevalt mängijast ka serv on punkte toova tähtsusega ning seega kõige olulisemad elemendud, milles kasutatakse hüpet. Samuti kasutatakse hüppamist ka kaitsemängus. Plahvatuslikku kiirust vajavad liigutused nagu sprindid ning kiired külgedele liikumised, millest küll pole võimalik punkte saada, kuid on olulisel kohal mängu ülesehitamiseks (Voelzke jt., 2012).

Hüppevõime arendamine

Parimatel positsioonidel asetsevatel võistkondadel on statistiliselt paremad hüppekõrguse näitajad kui võistkondadel, kes asuvad tabelis madalamal kohal- seda nii naiste kui ka meeste puhul (Ziv ja Lidor, 2009).
Hüppevõime arendamiseks on vajalik plahvatuslik jõutreening ning jõuvastupidavus. Jõuvastupidavus on sealjuures rohkem arendatav kui maksimaalne hüppekõrgus, kuid parandada annab treeninguga mõlemaid. Kuna võrkpallur kasutab mängus väga palju erinevaid hüppeid, siis on nende treenimiseks ka parim variant kasutada kõiksugu erinevad hüppeviise. Plahvatusliku jõu treenimiseks peaks lisaraskus jääma 20-50%-ni, treeningu maht olema kiire ja väike. Pingutus maksimaalne ning puhkepausid suhteliselt pikad. Parimad treeningmeetodid oleksid kordusmeetod, kontrastimeetod ja püramiidtreening. Jõuvastupidavuse eesmärgiks on baasi loomine maksimaalse ja kiirusliku jõu arendamiseks, väiksemate lihaste tugevdamine ja ülekoormusvigastuste ennetamine. Lisaraskuse protsent on samuti 20-50, treeningu math suur ning pingutus keskmine. Korduste arv on suur ning puhkepausid olulisemalt lühemad kui plahvatusliku jõutreeningu puhul. Parimateks treeningmeetoditeks on ringtreening ja kordusmeetod (Kais, 2012).
Uuringud on tõestanud, et võistkonnad, kes tegelevad regulaarselt jõutreeningutega terve hooaja ning ka eelhooaja käigus, mängivad kõrgematele kohtadele, kui need, kes jõutreeninguga pidevalt tegelenud ei ole. Treeneritel on soovitatatud lisada treeningprogrammi võimalikult palju hüppeid-kastihüpped, tõkkehüpped, sügavushüpped, kekshüpped, sammhüpped, hüppenööriga hüpped, käärhüpped, raskustega hüpped jne. Treener peaks vältima sportlaste võimaliku ületreeningut ning selleks testima hüppeid regulaarselt (Ziv ja Lidor, 2009). See millised treeningmeetodid treener valib on ta enda teha, kuid praktiliselt kõik erinevad hüppetreeningud aitavad- osad rohkem, osad vähem. Seda on tõestanud uuring, mis testis 8 nädala jooksul suurel hulgal meesvõrkpallurid, kes tegid gruppides erinevate raskuste ning raskusastmetega hüppetreeningu harjutusi. Kõikidel gruppidel paranes hüppekõrgus ja mingil määral ka lihasvõimsus hüppe ajal, kuid viimane väiksemal määral (Markovic jt., 2013).
Naisvõrkpallurite peal on uuritud vanuselisi erinevusi mängijate löögikõrguses ning löögijõus- seda nii üles kui ka edasi hüppel. On täheldatud, et noortel, täiskasvanud naistel ning veteranidel, kelle keha raskuskeskme kõrgus on suhteliset sarnane, ei esine suuri erinevusi löögikõrguses (üleshüppel), küll aga erineb jõud ning võimsus, mida kehad rakendavad löömisel. Veteranidel on see kõige väiksem, seejärel noortel ning parimad jõunäitajad esinesid täiskasvanutel (Busko jt., 2012). Antud uuringu tulemustest võib järeldada, et täiskasvanud naisvõrkpalluritel on suurem jõutreeningu maht kui noortel ning veteranidel ning tänu sellele erinevad ka nende hüppel mõõdetud võimsusenäitajad.

Hüppevõime testimine

Nagu eelnevad uuringud on tõestanud, siis väga tähtis osa treeningust on hüppevõime testimine. Seda on võimalik teha väga mitut moodi, näiteks võib testida nii hüppe kaugust kui ka kõrgust. Tulemuste hindamiseks on olemas erinevad normid vastavalt vanusele, treeningule ja spordialale. Kõige levinum variant on siruulatuse test kohapealt üles hüppega. Teine kasutatavamaid hüppeteste on hoota kaugushüpe, kuid võrkpallurid seda väga palju ei kasuta, sellepärast, et mängus kasutatakse eelkõige vertikaalset üleshüpet. Võrkpallurite seas on populaarne sügavushüppe test, mida kasutatakse plahvatusliku jõu mõõtmiseks. Mõõdetakse üleshüppe kõrgust erinevatelt langemiskõrgustelt. Vertikaalset hüppevõimet on võimalik määrata ka hüppevõime testimise mati abil, mis arvutab õhtus püsimise aja jooksul välja hüppe kõrguse. Kõiki hüppeid saab testida koos võrkpallurile omase löögiliigutusega ja ka ilma selleta (Slinde jt.,2008).
Võrkpalluritel on võimalik testida ka bloki- ning löögikõrgust. Uuringud on üritanud välja selgitada kui usaldusväärsed on võrkpallispetsiifilised testid võrreldes poolkükist üleshüpete ja kaugushüppe testidega. Uuringus osales 95 tipp meesvõrkpallurit, kellel kõigil mõõdeti blokikõrgus (algasend ülgadelaiune harkseis, peopesad rinna kõrgusel ning vertikaalne hüpe maksimaalselt üles). Samuti mõõdeti ära nende tippvõrkpallurite löögikõrgus 2-3-sammulise hoojooksu pealt. Tulemused kinnitasid, et spordialale spetsiifilisemad testid olid valiidsemad ning usaldusväärsemad. Nende testidega on uuesti tegemisel võimalik saada sarnasemad tulemused, kui tavaliste hüppetestidega, kuna tegemist on ala spetsiifikaga, siis teeb iga sportlane oma liigutusi alati täpselt ühtemoodi -automatiseeritult. Seega on selle testiga võimalik mõõta täpselt seda, mis on võrkpalluri jaoks vajalik ning mida treener teada soovib ( Sattler jt.,2012)

Kokkuvõte

Hüppevõime on võrkpalluri olulisim element ning ilma hea hüppevõimeta suurepäraseks tippvõrkpalluriks saada on üpris keeruline. Kuigi hüppevõime sõltub palju pärilikkusest siis on seda võrkpalluri õnneks mingil määral kindlasti võimalik arendada. Võimas hüpe on see, mis annab võimaluse ka lühematel mängijatel tippu jõuda, kuid selleks, et seda arendada peab olema palju tahtmist ja kannatust. Regulaarse ning õige treeninguga saavutataksegi areng. Sportlase arengut hüppevõimes on võimalik testida mitut moodi. Kui aga areng on jäänud seisma, siis tark treener suudab vahetada või kohandada harjutusi nii, et need sportlasele sobiks ja ei tekitaks ületreeningut. Hüppetrenniga tuleks kindlasti alustada võimalikult varakult, lapse luid ja liigeseid liigselt koormamata, kuna siis on võimalik vanemaks saades võrkpalliga kuhugi jõuda. Minu arvates on see külg, mida Eesti noorte võrkpallis on võimalik ja peakski oluliselt arendama.

Kasutatud kirjandus

K. Busko, R. Michalski, J. Mazur, J. Gajevski; Jumping abilities in elite female volleyball players: comparative analysis among age categories; 2012; Poola
K. Kais; Võrkpalli õpik III tase; 2012; Eesti
S. Markovic, D.M. Mirkov, O.M. Knezevic, S. Jaric; Jump training with different loads: effects on jumping performance and power output; 2013; Saksamaa
T. Sattler, D. Sekulic, V.Hadzic, O.Uljevic, E.Dervisevic; Vertical jumping tests in volleyball: reliability, validity , and playing -position specifics; 2012; Horvaatia
M. Voelzke, N. Stutzig, H-A. Thorhauer, U. Granacher; Promoting lower extremity strength in elite volleyball players: Effects of two combined training methods; 2012; Saksamaa