Voltaire "Candide" essee (2)

Parim võimalikest maailmadest?
Meie armastatud ajalooõpetaja armastab ikka öelda, et eesolev päev ja enesetunne tuleb täpselt selline nagu seda ise hommikul soovida ja endale sisendada. Tema sõnul pidavat enesele peegli ees naeratama ja päeva alustama positiivse suhtumisega. Justnimelt suhtumine, mõtlemine ning vaatenurk määravadki ära selle, kas me elame võimalikest maailmadest parimas või mitte. Optimist – nagu seda on Voltaire ’i kangelane Candide – mõtleb maailma ilusaks, pessimist aga kardab , et see ongi nõnda. Kas meie, inimesed ikka elame parimas maailmas? Kas selle üle saab otsustada igaüks ise? Või on mängus ka muid tegureid? Seda kõike püüan analüüsida järgnevalt.
Jah, võin tõesti väita, et maailm, kus elame on ilus, hea ja puudust pole millestki . Väidan seda vaid sellepärast, kuna usun nõnda oma sisemuses. Tegelikult ongi kõik kinni mõtlemises. Kes aga armastab kiruda kõiki ja kõike siin ilmas, ei saagi tunda meelerahu . Peab rahul olema sellega, mis on, sest kõik on tegelikult saatuse poolt ette määratud. Nõnda ei mõtle vaid mina, vaid kindlasti ka paljud teised, rääkimata maailmakuulsast filosoofist ja kirjanikust Voltaire’st, kes oma teoses „Zadig” seda selgelt väljendab. On küll kurb tõdeda, et kusagil meie maailmas on näljahädad ja levivad surmahaigused, aga ühes heas koosluses peabki valitsema harmoonia ja tasakaal. Ei ole ju head ilma halvata. Sama veendunud oli maailma võlus ja ilus ka Voltaire’i „Candide’i” samanimeline peategelane, kes pöördumatult uskus oma õpetaja Panglossi sõnu: „Kuna kõik on tehtud teatavaks otstarbeks, siis on see otstarve tingimata ka kõige parem...kõik on parimast parim.” Maailmas ringi rännates koges Candide igasugu kurjust ja pahameelt ning tihti mõtles nende sõnade õigsuse üle, aga oma kergeuskliku ja lihtsa meelega suutis ta peaaegu lõpuni samasuguse suhtumisega välja vedada. Samal ajal olles ise täis positiivsust ning millegi üle erilist muret tundmata. Muidugi oli tal ka oma eesmärk, mille poole püüelda, õigemini kelle poole. Imekaunis Cuneconde ei läinud tal küll hetkekski meelest. Minagi mõtlen, et on, kuidas on, aga tuleb edasi minna, liikuda kindlat sihti pidi. Seisma pole mõtet jääda, hullemaks ikka minna ei saa, aina paremuse poole. Nagu näete, on mõttejõul suurim mõju ning tegelikult ka kõige kehvemas olukorras on võimalik suunurgad üleval hoida.
Tavaliselt mulle ei meeldi enese põhimõtetele vastu rääkida, aga peab tõdema, et siin parimastest parimas maailmas leidub asju või olukordi , mis ei sõltu inimeste mõttejõust, vaid hoopis ei millestki muust kui selle Kõigevägevama tahtmisest. Loodusele ei saa keegi vastu. Saame selle negatiivsetele tegudele oma hea elu ja mugavusega vaid kaasa aidata. Pole midagi parata, vulkaanipurske tagajärjel kaotavad sajad ja tuhanded inimesed kodu või isegi elu. Selle või mõne muu katastroofi tagajärjel ei pruugi kahju saada vaid need, kellele naguni saatus midagi head ei tõota. Täpselt samamoodi võib õnnetus juhtuda ka miljardärist pangajuhiga, kes suvitab looduskaunis, kuid ohtlikus kohas. Ja ei sõltu minust ka see, kui mulle tänaval kott pähe tõmmatakse ja nurgataga nuga antakse. Sellisel juhul ei taha küll eriti uskuda ja mõelda nagu optimist kunagi. Ega Candide’gi süüdi polnud, kui teda erinevates maailmapaikades maha taheti nottida või Eldoradodemaalt saadud varandus välja peteti . Tema oli ikka optimist edasi, sõltumata teiste pessimismist ja eluvihkamisest. Ühesõnaga, Jumala tahe on iga olendi tahtmisest tugevam ning sellele vastu ei hakka, ulatugu me optimism või Taevani.
Sellel imekaunil Maal, kus elame ning mis on parimatest parim ei pruugigi kõik nii hea olla. Kõik halb, mis on aga ei sõltu meie tahtmisest ning igaüks võib ikkagi mõelda, et paremat pole olemas ja tuleb rahul olla sellega, mis antud on. Võtkem eeskuju Candide’st, kes oli kogu oma elu unistanud imelisest Cuneconde’st, lõpuks sai ikka ta inetuks muutununa, aga vähemalt oli ta rahul ega nurisenud. Samuti ei tohi ahneks minna. Kõik, mis kergelt tulnud, läheb sama teed. Tuues jällegi näiteks Eldoradodemaalt saadud varanduse . Senimaani, kuni ei sekku keegi teine minu mõttemaailma ning suudan jääda iseendaks, ei saa ükski hing takistada mul mõtlemast, et maailm, kus elan ongi parimatest parim.
Lõpetuseks tahan öelda, et on palju lihtsam elada, kui mõelda positiivselt. Vaid sellisel juhul on maailm parim võimalikest maailmadest. See ei tähenda, aga et peaks naerma teise õnnetuse üle või muud säärast, aga pahadesse asjadessegi võib suhtuda nii, et see oli saatus. Lõpuks taipasid ka raamatukangelased, et see on vaid usk heasse elusse, tegelikult võib olla kõik keskpärane või halvimast halvim. Või miks mitte mõelda nõnda, et polegi olemas rohkem maailmu, niiet see lihtsalt peab olema parim oma headuses ja kurjuses.