Virtuaalmaailma võlu ja viletsus (0)

Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Eesti on internetikasutajate hulgas eesrindlik maa. Postimees kirjutab, et kui pea kõigis Euroopa Liidu riikides kasutavad mehed internetti naistest rohkem, siis Eestis on see protsent peaaegu võrdne- regulaarselt kasutab internetti 57 protsenti meestest ja 56 protsenti naistest. Iseenest on ju tore, et nii paljudel on olemas ligipääs ineternetile ja seeläbi ka põhimõtteliselt kogu maailmale. Aga nagu igal heal asjal, on ka internetil oma varjuküljed.
Alustades vitruaalmaailma võludest, pean esimesena mainima kiiret ligipääsu vajalikule infole. Olgu selleks siis uudiste lugemine või uurimustööde kirjutamine. Internet on mugav viis kodust lahkumata ka näiteks sõpradega suhtlemiseks. Enamikel noortest on olemas MSN ja kasutajakontod mõnes portaalis, suuremal osal muidugi rate .ee-s, aga leidub ka teisi populaarseid suhtluskohti.
Paljud inimesed kasutavad internetti tutvumiseesmärkidel. Kes käib jututubades, kes jätab mõne tutvumisportaali kodulehele kuulutuse. Näiteks lugesin ma kord intervjuud kahe noore inimesega, kes olid äsja abiellunud ja rääkisid, kuidas nad just interneti jututoas tuttavaks said. Samas on internetis kellegagi tutvudes alati oht, et inimene pole just päris selline, nagu ta väidab. On ju kerge kujutada enndast jututoas ilusama, targema ja igatepidi paremana. Anonüümsus kaotab inimeste piiranud ja seetõttu ei tasukski minu arvates interneti jututubasid eriti tõsise tutvumiskohana võtta.
Järgmine positiivne asi virutaalmaailma juures on lugematud meelelahutusvõimalused, eelkõige muidugi arvutimängud ja muusikaportaalid. Samuti on internett koht, mis ühendab sarnaste huvidega inimesi. On olemas palju foorumeid ja huviklubisid, mis üksnes internetis eksisteerivad, kus näiteks kirjandus-, spordi- või arvutihuvilised saavad omasugustega erinevatel teemadel arutleda. Iseasi on muidugi küsimus, kas poleks targem nii-öelda „päris elus“ kokku saada ja näost näkku suhelda.
Ja siis jõuangi ma suurima probleemi juurde, mida ma virutaalmaaila puhul näen. Nimelt on kõik need lugematud võimalused, mida internett pakub, muutnud inimesed väga mugavaks. Milleks minna poodi, kui kõike võib arvutivahendusel tellida ? Mõnel pool maailmas on isegi toidu ostmine internetis väga levinud ja ka Eestis on juba olemas portaalid , kust saab endale saia-leiba ja muud vajalikku tellida. Tekib küsimus, et kuhu edasi? Kui inimesed teevad tööd, tellivad riideid ja toitu, suhtlevad sõpradega ja tutvuvad uute inimestega internetis, siis millal tuleb aeg, kui inimesed enam kodust välja ei lähegi ja kogu oma elu internetis veedavad? Tasub loota , et seda ei juhtu.
Teine interneti varjukülg on selle sõltuvusttekitavus, mis omakorda mõjub kahjulikult inimeste tervisele, näiteks nägemisele ja üleüldiselt füüsilisele tervisele. Palju on olnud juttu lastest, kes mängivad tundide viisi arvutimänge ja kaotavad täielikult ajataju . Probleem pole aga mitte ainult lastes , vaid ka täiskasvanutes. Millal võib aga inimest lugeda internetist sõltuvaks? Kas siis, kui ta kasutab internetti kord päevas, kord nädalas, kord kuus? Minu meelest on enamik inimestest praegusel ajal internetist sõltuvad.
Selle asemel et minna raamatukokku, otsime me infot internetist. Ja mõned õpetajad ei taha enam saada käsitsikirjutatud kirjandeid või referaate, öeldes, et igaüks võib väikese summa eest kuskil internetikohvikus vajaliku töö valmis kirjutada ja õpetaja meilile saata või välja printida . Nii et ma usun, et iga inimene, kes vahel internetti kasutab, on sellest väikesel viisil sõltuv.
Kui hea või halb virtuaalmaailm tegelikult on, jäägu igaühe enda otsustada.. Usun, et internetti ei saagi väga üheselt võtta, sest nagu juba öeldud, on sellel nii plusse kui ka miinuseid ja mulle tundub, et plusse ehk isegi rohkem. Kõik sõltub internetikasutajast endast. Kes laseb virtuaalmaailmal enda „päris elu“ mõjutada ja kes ei lase. Sest võimalus internetis olemise asemel sõpradega jalutama minna on meil kõigil.