Eesti vooluveekogud* Ingmar Ott EMÜ PKI Limnoloogiakeskus 61117 Rannu Tartumaa [email protected] * Täpsemalt vt. monograafia "Eesti jõed" 2001. Toim. A. Järvekülg Vooluveekogud paiknevad vesikondades. Eestis neid määratud 3-6. Eri vesikondade jõed erineva pikiprofiiliga. Põhja-Eesti Lääne-Eesti Lõuna-Eesti · Niiske kliima ja liigestatud pinnamoe tõttu on vooluvete võrk Eestis võrdlemisi tihe. · Suur enamik, 94,3% üldarvust on väga väikesed, alla 10 km pikkused ojad ja peakraavid. Sellised moodustavad 68% vooluveekogude kogupikkusest. · Eestis on 7308 vooluveekogu kogupikkusega 31019
tekkida happevihmad ja ära rikkuda kogu selles alas oleva põhjavee. Kuna põhjavee varud on otsa lõppemas hakkab see olema suur probleem inimkonnale. Mageveevarud vähenevad kiiresti ja präeguseks on vähe ettevõetud, et seda peatada. Maailma veevarud on jaotunud ebaühtlaselt. Kõige vähem magevett on Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas. Jõgede ja põhjavee piiriülene jaotamine põhjustab konflikte riikide vahel, seda näiteks Niiluse, Jordani, Eufrati, Tigrise ja Induse vesikondades. Võitlus vähese ja kallihinnalise vee pärast on ka siseriiklik probleem. Rohkem kui miljardil inimesel tuleb elada ilma puhta joogiveeta. ÜRO hinnangul kannatab aastaks 2025 kaks kolmandikku maailma elanikkonnast joogivee puuduse käes. Veepuudust halvendavad veelgi: ulatuslik metsade hävitamine, mis vähendab pinnase veemahutavust; kliimamuutused, mis mõjutavad sademete jaotumist maapinnal, sama ala võib
pulmade pidamiseks rändab massiliselt merre suubuvatesse jõgedesse. Jõesilm püüab naasta kudema alati oma sünnijõkke. Eestis on tuntuim silmu kudejõgi Narva jõgi, kuid kudema tullakse veel ka näiteks Pirita- ning mitmetesse Lääne- ning Pärnumaa jõgedesse. Silmule on iseloomulikud kaks kuderännet: sügisene võib soodsate tingimuste korral alata juba augustis, kevadine toimub pärast jääminekut, enamasti aprillis. Jõesilm on levinud kogu Lääne- ja Põhjamere vesikondades ja Vahemere lääneosas. Ajakiri kalastaja www.sunsite.ee Kudemine Kudemise ajal toimuvad aga silmuga mitmed muutused: sarvhambad nüristuvad (kudemise ajal ta niikuinii ei toitu) ning kehapikkus väheneb isastel kuuendiku võrra, emastel koguni neljandiku võrra. Ainuke pulmareis jääb ka viimaseks nende elus, peale sigimist silmud kahe nädala jooksul surevad. Silmud liiguvad
merevees. Ta on Eesti siseveekogudes levinuim kalaliik ning haug on levinud ka kogu Põhja-Euroopas. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Euroopas on koger levinud Ida-Inglismaast kuni Leena jõgikonnani, elab ka Lõuna-Rootsis ja Soomes kuni Lõuna-Lapimaani ning Kaukaasias. Kokre on paljudesse riikidesse sisse viidud, sealhulgas ka Hispaaniasse ja Austraaliasse. Eestis on levinud rohkem Loode- ning Kagu-Eestis. Koger puudub Pärnu ja Kasari jõe vesikondades. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval ja elab üksikuna. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger elab seisva või nõrgalt läbivoolava veega veekogudes, armastab mudast põhja ja seetõttu võib elada isegi lompides. Ta eelistab rohket taimestikku ja on erakordselt vastupidav hapnikuvaestele ning happelise veega tingimustele. Koger talub ülihästi
.............................................................................................................. 8 Sissejuhatus. Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp. Karpkala on kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu. Bioloogia. Süstemaatiline kuuluvus. Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ) kuuluv kala. Välimus, iseloomulikud tunnused. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle
üldfosfori keskmine hulk ööpäevas ühe inimese kohta on hinnangute järgi Eestis 1,44 g. Jõgede vee üldfosfori sisalduses võib täheldada olulisi regionaalseid iseärasusi. Vesikondadest asub erandlikul kohal Hiiumaa, kus domineerivad tugevasti väga kõrge ja kõrge üldfosfori sisaldusega jõelõigud. Üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõike on Hiiumaal 7,1% ning madalt ja ülisuurt sisaldust ei esine. Kõigis ülejäänud vesikondades on esikohal üldfosfori keskmise sisaldusega jõelõigud. Üldfosfori ülikõrgete ja enamasti ka väga kõrgete kontsentratsioonide esinemine jõgedes on seotud tugevate punktreostusallikate olemasoluga, milleks on valdavalt linnade või muude suuremate asulate keemiliselt puhastamata olmevete sisselasud ja kohati ka väga arvukatest suvitusasulatest lähtuv reostus. Üldfosfori ülisuure sisaldusega suuremad piirkonnad jõgedes asuvad Jõhvi ja Rakvere linna ümbruses.
Juhendajad: Tiit Paaver Katrin Kaldre Tartu 2011 Sissejuhatus Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle
Sesoonsete muutuste suurus veepinnal on umbes 1‰ . Talvel tuulte ja konvektsiooni segamise tagajarjel tekib ühesugune soolane kiht. Madalkihtides soolsus peamiselt ei muutu ja jääb samaks 38.4-38,9 ‰ vahel. Vahemere valgala pindala on üle 5 miljoni km2. See hõlmab Niiluse ja Liibüa rannikualade, millest kumbki on aktiivne osade drenaaž basseinis. Enamik veed, Niiluse kanalisatsioonis aurustub. Suured jõed (Ebro, Rhone, Po ja Niiluse)on tarnitud väga suurtes vesikondades. Hinnanguline keskmine aastane jõe sattumine Vahemere jaoks viimastel aastatel on umbes 10,000 m3 / s, kuiva hooaja kesksuvel ja tippvoolu varakevadel. Reastatud vastavalt eelarve kinnitamisele, kümne suurimat jõed on Rhone , Po , Drin - Bojana , Nile , Neretva , Ebro , kallas , Adige , Seyhan ja Ceyhani . Need jõed moodustavad poole aasta keskmine sissevool – võta Rhone ja Po arvele langeb juba üks kolmandik sellest.
lahed. Mitmed on neist suurvee ajal siiani merega ühenduses. Suurus on neil äärmiselt varieeruv, kuid sügavus ei küüni enamasti üle meetri ning vegetatsiooniperioodil jäävad väga madalaks või kuivavad hoopis. . Elustik on enamasti väga vaene, kuid järved on tihti väärtuslikud oma ravimudavarude ja rikkaliku linnustiku tõttu. 2. Eesti jõgede üldiseloomustus. Vooluveekogud paiknevad vesikondades. Niiske kliima ja liigestatud pinnamoe tõttu on vooluvete võrk Eestis võrdlemisi tihe. 94.3% on väga väikesed, alla 10 km pikkused ojad ja peakraavid. Eestis on 7308 vooluveekogu kogupikkusega 31019 km. Vooluveekogude jaotus on ebaühtlane. Väiksem tihedus Pandivere kõrgustikul ja saarte rannikualadel. Jõgede ökosüsteemide üheks peamiseks kujundajaks on jõe pikkus. Mida pikem see on, seda omapärasem süsteem tekib, seda rohkem on jões elustikku
sügavusega. Horisontaalne toitainete kanne: Idast läände tuule mõjul. Siselainete tõttu ei saa setted kokku kleepuda ja suuremaid tükke luua. Fokuseerimine protsess järsu nõlva piirkonnas, mis lõpeb sellega, et setted kantakse nii sügavasse, kus lained neid enam ei mõjuta. Eri sügavuste põhjaloomastiku biomass Mõjutavateks teguriteks on sügavus ja settiva tahke orgaanilise aine hulk ( kontrollivad biomassi kõikides vesikondades) Eutroofsetetes järvede profundaalis ja merede mandrilava allpool sessoonset taset? kõigub makrofauna biomass 10 kuni 100g 1m2 kohta. Sügavates oligotroofsetes järvedes on biomass suhteliselt tagasihoidlik ja sügavamal kui 4000m on 0,1g ringis ruutmeetri kohta. Produktsiooni arvutamine makrofauna liikide aastane produktsioon P aastane keskmine biomass B P/B=eriproduktsioon (%)
tihedus. *Kultuurtehniliste töödega on muudetud oluliselt maastikupilti: metsasus väheneb ning maapinna planeerimine ja reljeefimelioratsioon muudavad pinnavee äravoolutingimusi.*Remondi ja süvendustööd vabastavad vooluvete ja lõpptulemusena eesvooludesse heljumit ja orgaanilist ainet *Mahajäetud K.süsteemidel halveneb ökoloogiline seisund: suured alad võsastuvad ning ujutatakse aegajalt üle; Maastikupilt ja veekeskkonna seisund halvenevad; *Üleujutuste laienemine väikejõgede vesikondades ja poldrialadel tingib pinnavette sattuva org. aine hulga suurenemise.Majanduslikust küljest vaadatuna on peamine probleem see, kuidas talitada, et süsteemid ei kaotaks oma väärtust ning et kuivendatud maa ei muutuks kasutuskõlbmatuks. Praegu puudub Eestis selgelt formuleeritud põllumajanduspoliitika. Maailmas tervikuna on toiduainete puudus ning kõrbete levik laieneb. Seega parasniiske piirkonna põllumajanduslik tähtsus kasvab. Hukkalastud süsteemide taastamine nõuaks suuri kulutusi
*Kultuurtehniliste töödega on muudetud oluliselt maastikupilti: metsasus väheneb ning maapinna planeerimine ja reljeefimelioratsioon muudavad pinnavee äravoolutingimusi; *Remondi ja süvendustööd vabastavad vooluvete ja lõpptulemusena eesvooludesse heljumit ja orgaanilist ainet; *Mahajäetud K.süsteemidel halveneb ökoloogiline seisund: suured alad võsastuvad ning ujutatakse aegajalt üle; *Maastikupilt ja veekeskkonna seisund halvenevad; *Üleujutuste laienemine väikejõgede vesikondades ja poldrialadel tingib pinnavette sattuva org. aine hulga suurenemise. Majanduslikust küljest vaadatuna on peamine probleem see, kuidas talitada, et süsteemid ei kaotaks oma väärtust ning et kuivendatud maa ei muutuks kasutuskõlbmatuks. Praegu puudub Eestis selgelt formuleeritud põllumajanduspoliitika. Kuivendusvõrgu mõju veevarudele võib hinnata mitmest seisukohast. Kuivendus eesmärk on mullast liigniiskuse kõrvaldamine, mis annab
kiiremini jõkke ja kiireneb suurvee äravool. Suurveetipp on kõrge ja järsk ning suurveeperiood kestab lühemat aega. Suurvee äravoolu kiirenemise tõttu kuivenduse mõjul väheneb keskmine äravool kevadel ja kevadsuvisel perioodil. Sügisene keskmine äravool on kuivendatud vesikonnadest suurem kui soostunud aladelt. Aasta keskmise äravoolu suurenemist võib aga täheldada kuivendatud vesikondades, kus esineb põhjavee juurdevool. Metsamaade ja põllumaade kuivendamine ning metsade raie, eriti lageraie suurtel maa- aladel muudab oluliselt väikejõgede äravoolureziimi. Maakuivendus muudab radikaalselt maa-ala hüdroloogilisi tingimusi. Eestis ilmneb see põllumaade drenaazkuivendusel. Pindmine äravool drenaazkuivendusel puudub praktiliselt üldse. Suvine kõrgvee äravoolu vähenemine toimub vaid esimestel järelkuivendus aastatel.
Lang ja pikiprofiili kuju · Kõikide jõgede areng on suunatud pikiproofiili kujus nn. tasakaaluprofiili saavutamisele · Pikiprofiilide kujunemine toimub väga paljude tegurite koosmõjul. · Põhja-Eesti jõgedel kumeramad pikiprofiilid. Lääne-Eesti tasandikulised jõed on ühtlase languga. Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavatel jõgedel on välja kujunenud nõgusa kujuga pikirpofiilid · JOONIS! Jõgede pikiprofiilid erinevates vesikondades 1. Valgejõgi (Soome lahe vesikond) 2. Pärnu jõgi (väinamere ja Liivi lahe vesikond) 3. Piusa jõgi (Peipsi järv ja Narva jõe vesikond) Jõgedevõrgu kujunemine · Kvaternaariajastu eelse jõgedevõrgu kohta annavad teavet aluspõhjas leiduvad orud · Võib arvata, et igal jäävaheajal hakkas liustiku taandudes kujunema uus jõgedevõrk · Mandrijää taandus Eesti alalt lõplikult u 11 000 a.t. Põhjavesi
annaabi.ee 
