Versailles’ süsteem- õiglane või ebaõiglane? (0)

Versailles ’ süsteem- õiglane või ebaõiglane?
Esimene maailmasõda, mis toimus aastail 1914-1918, puhkes paljude vastuolude teravnemise tõttu suurriikide vahel, kuid peapõhjuseks võis siiski arvata Saksamaa ning Suurbritannia võitlust liidrirolli üle maailmas. Avalöögiks saab siiski nimetada Slovakkias, Sarajevos toimunud atentaat Franz Ferdinandile, kes oli Austria-Ungari vürst. Keskriikide poolel olid Saksamaa, Austria-Ungari, pärast ka Türgi ja Bulgaaria . Itaalia, kes esialgu sõtta ei sekkunud ja Keskriikide poolel oli, astus 1915. aastal samuti Antandi riikide poolele, kuhu kuulusid Venemaa, Prantsusmaa ning Suurbritannia. Ka Jaapan, Portugal , Kreeka ning Ameerika Ühendriigid astusid Antandi riikide poolele. Oli ilmselge, et Antandi riikidel oli rohkem ning võimekamaid liitlasi, kui Keskriikide poolel. Saksamaal oli väga hästi arenenud sõjavarustus ning sõjavägi, kuid tal nappis liitlasi. Saksamaa juhid mõistsid, et ainuke võimalus mingisugustki edu saavutada, on võimalikult kiiresti ja efektiivselt vastaste vastu tegutseda.
Olenemata sellest, Keskriigid siiski jäid Antandi riikidele alla ning 11. novembril, 1918, kirjutati alla Compiegne’i vaherahu lepingule, milles Saksamaa tunnistas oma lüüasaamist. Vaherahu tingimuste eesmärgiks oli muuta Saksamaa liitlaste ees jõuetuks, et sundida teda hiljem aktsepteerima raskeid rahutingimusi.
Versailles’ rahuleping , mis sõlmiti aastal 1920, ütleb, et sõja puhkemises tuleb süüdistada Saksamaad ning tema liitlasi. Sõda ei saa alustada üksi. Arvan, et sõjategevuse eest vastutasid nii võitja- kui ka kaotajariigid. Seega oli juba süüdistus, et kaotajad olid sõja puhkemises süüdi, ebaõiglane.
Prantsusmaa nõudis Saksamaalt “kõige eest maksmist”. Ta soovis, et Saksamaa reparatsioonide maksmise aeg oleks pikk ja ei oleks määratud kindlat summat, (see pidi otsustatama hiljem) sest see hoiaks Saksamaa majanduse kaua nõrgana. See ei olnud Saksamaa ning teiste kaotajate riikide suhtes õiglane, sest ka nemad olid laostunud. Nagu juba eespool märgitud sai, ei olnud kaotajariigid sõja ainualustajad. Kehtestati ka uued riigipiirid . Prantsusmaa nõudis tagasi Elsass- Lottringi. Poolast pidi saama iseseisev riik, kellel pidi olema rahvusvaheline garantii ja väljapääs merele , seda muidugi Saksamaa territooriumi arvelt. Austria-Ungari jagati Austriaks, Ungariks, ja Tšehhoslovakkiaks. Viis, kuidas piirid paika pandi, kaotajatega midagi arutlemata, oli ebaõiglane kaotajariikide (eriti Saksamaa ja Austria) suhtes. Selline territooriumi jagamine andis edaspidi õigustusi näiteks Saksamaale, ütlemaks, et neile oldi liiga tehtud ja hiljem oma maid tagasi nõuda. Küll oli see aga õiglane väikeste riikide suhtes, kuna selline jagamine vähendas suurriikide mõjuvõimu ning rahvusriikide teke ühendas väikeseid rahvaid, andes neile kindlus - ja ühtsustunde.
Rahvasteliidu eesmärgid olid üllad- luua paremaid riikidevahelisi suhteid ning leida üksmeel ja kompromiss probleemide lahendamisel. Selles suhtes võib Rahvasteliidu teket lugeda üheks õiglaseks asjaks Versailles’ süsteemis. Muidugi mitte kõigi jaoks, sest kaotajaid Rahvasteliitu vastu ei võetud. Liidu maine kisuti juba eos alla, kui Ameerika Ühendriigid ütlesid ära liiduga liitumisest.Wilsoni “14 punktis” on välja toodud ka seisukohti, mis kõikide riikide suhtes õiglased olid. Näiteks saladiplomaatia lõpetamine ja vaba kauplemine kõikide riikide vahel.
Võitjariigid nõudsid Saksamaalt oma sõjaliste jõudude vähendamist 100 000- pealisele palgaarmeele, ja kehtestas piirid, kus võis sõjavägi tegutseda. Võitjate poole pealt vaadates on see muidugi õiglane, kuna Saksamaa oli tugev vastane ning kardeti tema tugevnemist. Saksama poole pealt oli see ilmselgelt väga ülekohtune. Võib öelda, et isegi riigi suveräänsuse piiramine, nagu ka see, et Saksamaa ja Austria ei tohtinud tulevikus ühineda. Tulevikus maksis selline otsus võitjariikide poolt aga rängasti kätte.
Versailles’ süsteem oli väga mitmekülgne. See tähendab, et kõik kehtestatud seadused ja reparatsioonid, riigipiirid, rahvusriigid, teatud riikide ignoreerimine, territooriumite tagastamised, võisid olla nii ebaõiglased kui ka õiglased. Kõik olenes sellest, kelle vaatenurgast hetkel neid asju nähti. Siiski oli süsteem kaotajapoole suhtes kohati võibolla ehk liigagi ebaõiglane. Tänu sellele oli ka Saksamaal pärast põhjuseid, millest “kinni” hakata, et näidata välja rahulolematust ning põhjuseid, et algatada uusi konflikte. Arvan, et Versailles’ süsteem on kohati “süüdi” ka uue, Teise maailmasõja alguses, sest süsteem lõi enda ümber üsna palju segadust, rahulolematust ning ülekohut.