tellimuse kantaadi jaoks. Kui Verdi taas Bussetosse läks, oli ta juba tunnustatud helilooja ja dirigent. 1835. aastal abiellus ta Barezzi tütre Margherita Barezziga ja 1838. aastal koliti lõplikult Milanosse, et noor komponist saaks lavale tuua oma esimese ooperi "Oberto, krahv di San Bonifacio", mis suure eduga esietendus 1839.aasta 17. novembril La Scala teatris. Partituuri ostis koguni Milano rikkaim kirjastaja Riccordi ning La Scala esitas uue tellimuse. Paraku olid järgmised aastad Verdile tõeliseks kannatuste rajaks. Surid nii abikaasa Margherita kui nende kaks last. Nii juhtuski, et koomiline ooper "Kuningas üheks tunniks" lõppes täieliku fiaskoga. Verdi otsustas ooperist ja muusikast lahti öelda. La Scalalt aga tuli uus tellimus ning helilooja siiski ei suutnud oma kutsumusest loobuda. Ühel õhtul La Scala teatridirektor Merelli poolt taskusse surutud libretot, mille autoriks oli noor poeet Solera, lugedes
9./10. oktoober 1813 27. jaanuar 1901 Sündis kirjaoskamatu kõrtsniku perekonda 7-aastaselt kohaliku kiriku organisti abiline 12-aastaselt Busseto peakiriku organisti õpilane 1832. a üritas sisse saada Milano konservatooriumisse Barezzi toetusel sai eraõpinguid Vincenzo Lavignalt. Abiellus Barezzi tütrega. 1938. aastal lavastati tema ooper "Oberto", mis osutus üsna edukaks. Selle järel pakuti Verdile veel lepingut kahele tööle. Töötades oma teise ooperi "Un giorno di regno" kallal, suri ta naine. Ooper oli ebaõnnestumine ning Verdi langes sügavasse kriisi. 1942. aastal esietendus ooper "Nabucco", mis tõi Verdile üle-euroopalise kuulsuse. Seejärel tekkisid Verdi teostele poliitilised alatoonid, sest ta oli tugev Itaalia ühendatud kuningriigi pooldaja. 1940. aastatel sai alguse Verdi suhe Giuseppina Strepponiga. Nad abiellusid 1959. aastal. 1940
Kuidas toimis helilooja ja teatri koostöö?) Teatritruppi juhtis impressaario, kes tellis heliloojalt tüki, koostas truppi ning üüris ruumid. Aasta jagunes kolmeks hooajaks (stagione). Igaks hooajaks pandi kokku uus trupp, ühte ooperit mängiti seni, kuni jätkus publikut. Helilooja müüs oma ooperi impressaariole, honorari sai alles peale kolmandat etendust ja kaotas igasugused õigused sellele. Kui etendus läbi kukkus, jäi helilooja honorarist ilma. Tänu Verdile 19 sajandi II poolel see muutus; ta müüs oma teoseid kirjastajale ning teatrid maksid talle kindlaid summasid. Missugused maad olid juhtpositsioonil? Mis iseloomustab itaalia ooperit? Nimeta loojaid? Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa. Bel canto- kauni meloodiaga virtuoosne laulmisstiil. Ooper koosneb lõpetatud osadest ehk numbritest (aaria, duett, koor jms). libreto aluseks võeti kirjandusteoseid, draamasid ja Shakespeare lavateoseid. Tegelastüübid: õrn
Giuseppe Verdi (1813-1901) Sündis Itaalias Roncole külakeses. 7 a oli kohaliku kiriku organisti abiline. Hiljem saab organisti õpilaseks. 12-a-lt tegi juba oma esimese kompositsiooni katsetusi. 1839 mil ta elas Milanos lavastati ,,La Scalas" tema ooper ,,Oberto" mis võeti väga hästi vastu. Nt ooper ,,Nabucco" esietendatud 1842a tõi Verdile üle Euroopalise tunnustuse. Veel ,,Ernani"; ,,Macbeth"; Luisa Miller" jt. 1851-1853 lõi oma 3pop ooperit: ,,Rigoletto"; ,,Trubaduur"; ,,Traviata". 1870a ,,Aida"'ga 79esietendus Kairo ooperiteatris. Veel on kirjutanud 1 reekviem: ,,Othello"; ,,Olerto". Eripäraks meloodia rikkus (bel canto stiilis) ilus, jõuline, rütmikas. Meelde jäävad motiivid ning laulja hääle vokaalne valitsemine orkestri üle. Kokku 26 ooperit. Hector Berlioz (1803-1869) 19saj tähtsamaid pr. Heliloojaid
picture Lapsepõlv & haridus Giuseppe Fortunino Francesco Verdi sündis 10. oktoobril 1813 aastal Parma lähedal asuvas külas. Tema isa oli trahteripidaja, ema kohta ei ole täpset infot teada. Hiljem kolis Verdi pere Bussetosse. · Talle meeldis käia Busseto kirikus orelimuusikat kuulamas. · Busseto kiriku organist hakkas Verdile õpetama klaverit, Verdist sai sellesama kiriku organist 11aastaselt. · 20aastaselt läks Milanosse muusikat õppima. Kuna ta ei saanud konservatooriumisse sisse, pidi ta pöörduma tagasi Bussetosse. · Temast sai linna muusikaelu juht, oma esimese kontserdi andis 1830.a Giuseppe perekond Giuseppet aitas Antonio Barezzi, kes oli kohalik Lapsed surid veremürgitusse muusikaarmastaja
jaanuar 1901 Sündis kirjaoskamatu kõrtsniku perekonda 7-aastaselt kohaliku kiriku organisti abiline 12-aastaselt Busseto peakiriku organisti õpilane 1832. a üritas sisse saada Milano konservatooriumisse Barezzi toetusel sai eraõpinguid Vincenzo Lavignalt. Abiellus Barezzi tütrega. Langes suurde masendusse peale laste ja naise surma 1938. aastal lavastati tema ooper "Oberto", mis osutus üsna edukaks. Selle järel pakuti Verdile veel lepingut kahele tööle. Elulugu 1893. aastal esietendus Verdi ainukene koomiline ooper "Falstaff" Verdi elas oma elu viimased aastad Milanos hotellis. Ta elu oli rahulik ning ta tegeles palju heategevusega. Verdi sai insuldi 21. jaanuaril 1901. Kuus päeva hiljem Verdi suri olles 88-aastane. Tema matusteks kutsuti kokku väga paljud orkestrid ja koorid üle Itaalia. Kohale tulid erinevad riigijuhid ja
koolinoori. Verdi kirjutas marsse ja ka teist tüüpi muusikat Provesi'se juhendamisel. Pärast nelja aastast muusikakooli lõpetamist Verdi proovis sisse saada Milno konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu. Verdi kirjutas ise mõned kompositsioonid ja tema juhendajaks hakkas tuntud Viini helilooja Heinrich Herz. Pärast kaheksat päeva Herzi juhendamisel läks Verdi nagu kokku lepitud oli ühe eksamineerija juurde. Vana mees ütles Verdile lihtsalt et too ei mõtleks enam konservatooriumi peale. Verdi õppis kompositsiooni Milanos koos Vincenzo Lavignaga. Lavigna õpetas Verdile kontrapunktis ja aitas tal tutvuda Milanoga. Kahe aasta pärast läks Verdi tagasi Bussetosse et lasta ennast määrata Filharmoonia koori juhiks. Asjadest ei tulnud midagi välja ning Verdi pöördus tagasi 1834 aasta lõpul. Kahe aasta pärast naasis ta uuesti ning siis sai temast muusika maestro 5 märtsil aastal 1836
Krahv Borromeo vajas perekondliku sündmuse tähistamiseks kantaati, mille Verdi vähimagi rahalise hüvituseta valmis kirjutas. Noor komponist lõi ka üksikuid numbreid Lavigna oopereile ning sai lõpuks filharmooniaühingu juhilt ja Filodramaatilise Teatri ("Teatro Filodrammatico") direktorilt Massinilt tellimuse T. SoleraA. Piazza libreto alusel kavandatud "Obertole". Edukas õpinguteaeg jõudis lõpule. Muusikaelu pulbitsevas keskuses omandatud teadmised andsid Verdile palju ning andeka ja tööka õpilasega ülimalt rahul olev Lavigna võis Antonio Barezzile kirjutada: "Teie stipendiaadist saab varsti isamaa au ja uhkus". Kahjuks ei näinud Vincenzo Lavigna oma ennustuse täideminekut. Ta suri 1836. a. Milaanos veedetud aastail oli Verdi kujunemises kahepoolne tähtsus. Temast oli saanud professionaalne helilooja ning itaalia kultuurilis-poliitilise liikumise (Risorgimento) agar pooldaja.
surm. Ta soostub Federicaga abielluma. Luisa otsustab elust lahkuda ja saadab asjakohase kirja Rodolfole. Miller vabaneb vanglast ja loeb tütre kirja. Isa veenab teda enesetapumõtetest loobuma. Nad otsustavad külast lahkuda, kuid Rodolfo tulek takistab seda. Noormees tahab teada tõde. Joonud mõlemad mürki, kuuleb Rodolfo Luisalt intriigist, kuid mürk teeb oma töö ja nad surevad. /Tiit Made, Ooperimaailm/ Ooperi idee ja kirjaduslik alus: Cammarano tuletas Verdile meelde tema kunagist huvi Friedrich Schilleri draama "Salakavalus ja armastus" (Kabale und Liebe) vastu. Tegelased ja hääleliigid: Miller(Luisa isa erusõdur)Bariton Luisa-sopran Krahv Walter(luisa armastatu isa)- bass Rodolfo(alguses Carlo), Walteri poeg, Luisa armastatu- tenor Federica, lesestunud hertsoginna, keda tahab Walter enda pojale naiseks- contralto Wurm, Walteri sekretär, kes ihaldab ka Luisat-bass Laura, talutüdruk-mezzo-soprano Talupoeg-tenor 1849-esimene etendus
Verdi plaanis 1829.aastal minna õppima Milanosse – kultuurikapitali Itaalia põhjaosas. Ta proovis minna sealsesse Konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsiooni- eksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem ning Konservatooriumis nappis kohti. Seejärel korraldas Barezzi Verdile privaatõpingud Vincenzo Lavigna juures, kes oli olnud meister dirigent ooperiteatris La Scala ning kes pidas Verdi loomingut paljulubavaks. Sedasi õppis ta kolm aastat, mille ajal arenes ta tohutult ning tegeles ka ise mitme grupi õpetamisega. Siiski suundus ta varsti tagasi Bussetosse, kus temast sai linna muusikaelu juht ning kohaliku metseeni ja muusikaarmastaja Antonio Barezzi toel andis ta oma esimese avaliku kontserdi Barezzi kodus 1830. aastal
luuletuste näol. Näiteks on Giuseppe Verdi ooperi ,,Maskiball'' aluseks tema kaasaegse, Rootsi toonase kuninga Gustav III-ga juhtunud õnnetus. Sellise teose kirjutamiseks oli Verdi tõenäoliselt hästi haritud kultuurne härra, ning juhtunud õnnetusest on ta loonud hoopis kunstitüki, mille tagamaad tihtilugu ei teata. Seega on ühest õnnetust seigast saanud ooper, mis inspireerinud nüüdseks paljusid teisi. Sarnaselt Verdile on teistelt eeskuju võtnud ka Gustave Flaubert. Oma suuretose ,,Madame Bovary'' kirjutamisel võttis ta suuresti eeskuju Cervantese ,,Don Quijotest'', ning tänaseks on mõlemast teosest saanud klassikad. Mõlemad näited tõendavad, et haridus, mis resulteerunud harituses, on tihti saanud inspiratsiooniallikateks teistele. Nii eneseteadlikkus, iseseisvus kui ka vabadus on äärmiselt olulised aspektid igapäevaelus
hispaanlase Antonio Garcia Gutierreze süngest, julmast ja suurejoonelisest rüütlidraamast "El Trovadore", mis järgis toona Prantsusmaal valitsevat maitset. Kuivõrd tegevuse liikumapanevateks jõududeks on aga armastus ja au, on tükk siiski ka hispaania teatri traditsioonidele truuks jäänud. Eelkõige köitis Verdit mustlanna Azucena kuju, kes sarnanes oma vastuolulise natuuri tõttu tema eelmise ooperi peategelase Rigolettoga. Verdile meeldisid draama müstilisus ja konfliktsus. Kuigi küllaltki keerulisel ja kaootilisel libretol oli puudujääke, siis just Verdi jõuline, kirglik ja vabadusihast kantud muusika suutis selle korvata. Ooper Trubaduur on ülessehituselt väga klassikaline. Teoses on kujutatud ühiskondlikku probleemi ja samuti leidub seal suhteliselt vähe massistseene. Minule meeldis antud ooper. Minu hing elas väga kaasa trubaduuri armunud naisele. Kindlasti oli see omamoodi nagu Romeo ja Julia lugu
,,, kus Verdi oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi oli teadlik sellisest oma nime kasutamisest, ning polnud üldsegi selle vastu. 1848. A. revolutsiooni sündmuste kõrgttipp Itaalias Milaano kangelaslik märstiülestõus, tõi Verdi tagasi kodumaale. "Seda mida mina ja Garibaldi teeme poliitikas, mida meie ühine sober A. Manzoni teebe peesias, seda teete teie muusikas.Itaalia vajab teie muusikas rohkem kui kunagi varem," kirjutas Verdile ülestõusu juht G.Mazzini. Publitsevate sündmuste mõjul ning Mazzini palvel kirjutas helilooja Pariisis heroilise hümni "Kõla, tormpet" ("Suono la tromba") sooviga, et see hakkaks Lombardia tasandikel kahuritemuusika saatel võimalikult varsti kõlama. "... midagi peab sündima ka seal, ja kui me oskame õiget silmapilku kasutada ja alustada soda, mis on paratamatu... siis võib Itaalia veel vabaks saada. Kui hoidku meid Jumal usaldumast oma kunigaid ja võõraid rahvaid
14 aastaselt õpetas ta juba ise Provesi's koolinoori.Verdi kirjutas marsse ja ka teist tüüpi muusikat Provesi'se juhendamisel. Pärast nelja aastast muusikakooli lõpetamist proovis Verdi sisse saada Milno konservatooriumisse, kuid teda ei võetud vastu. Verdi kirjutas ise mõned kompositsioonid ja tema juhendajaks hakkas tuntud Viini helilooja Heinrich Herz. Pärast kaheksat päeva Herzi juhendamisel läks Verdi, nagu kokkulepitud oli, ühe eksamineerija juurde. Vana mees ütles Verdile lihtsalt, et too ei mõtleks enam konservatooriumi peale. Verdi õppis kompositsiooni Milanos koos Vincenzo Lavignaga. Lavigna õpetas Verdile kontrapunktis ja aitas tal tutvuda Milanoga. Kahe aasta pärast läks Verdi tagasi Bussetosse, et lasta ennast määrata Filharmoonia koori juhiks. Asjadest ei tulnud midagi välja ning Verdi pöördus tagasi 1834. aasta lõpul. Kahe aasta pärast naasis ta uuesti ning siis sai temast muusika maestro 5. märtsil aastal 1836. Verdi
dirigendi ja helilooja Lavigna juures, keda ta hämmastas oma suurte edusammudega. Kui Verdi taas Bussetosse läks, oli ta juba tunnustatud helilooja ja dirigent. 1835. aastal abiellus ta Barezzi tütre Margherita Barezziga ja 1838. aastal koliti lõplikult Milanosse, et noor komponist saaks lavale tuua oma esimese ooperi "Oberto, krahv di San Bonifacio", mis suure eduga esietendus 1839.aasta 17. novembril La Scala teatris. Paraku olid järgmised aastad Verdile tõeliseks kannatuste rajaks. Surid nii abikaasa Margherita kui nende kaks last. Nii juhtuski, et koomiline ooper "Kuningas üheks tunniks" lõppes täieliku fiaskoga. Verdi otsustas ooperist ja muusikast lahti öelda. La Scalalt aga tuli uus tellimus ning helilooja siiski ei suutnud oma kutsumusest loobuda. Sündis Verdi kolmas ooper "Nabucco". Etendusel oli tohutu menu, sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka
Verdi õppis har¬mooniat, kontrapunkti ja fuugat, tutvus Palestrina, Corelli, Haydni, Beethoveni ja noore Mendelssohni loominguga, uuris põhjalikult Mozarti ja itaalia koomilise ooperi partituure. Innukalt kuulas Verdi Rossini, Bellini ja Donizetti oopereid, külastas Milaano teatreid ning filharmooniaühingu kontserte ja orkestriproove. Edukas õpinguteaeg jõudis lõpule. Muusikaelu pulbitsevas keskuses omandatud teadmised andsid Verdile palju. Temast oli saanud professionaalne helilooja ning itaalia kultuurilis- poliitilise liikumise agar pooldaja. Intriigidest ja jälitamistest hoolimata täitis Verdi endale võetud kohustusi tervelt kolm aastat. Ta organiseeris Bussetos ja selle lähikonnas kontserte, dirigeeris, õpetas lauljaid ja orkestrante. Kuna kiriku oreli kasutamine oli talle keelatud esines Verdi mõnikord frantsiskaanlaste kloostri tillukeses kirikus, ning polnud imestada, kui Busseto jumalakoda
kompositsioonikatsetused. 1832. Aastal üritas ta sisse saada Milano konservatooriumi, kuid nõrga ettevalmistuse tõttu ei võetud teda vastu. Oma heategija, suure muusikasõbra Antonio Barezzi toetusel alustas ta eraõpinguid Vincenzo Lavigna käe all. Naasnud Bussetosse sai temast linna muusikajuht. 1839. Aastal, mil Verdi elas Milanos, lavastati La Scalas tema ooper ,,Oberto" , mis võeti hästi vastu. ,,Nabucco" oli see ooper, mis esietendunud 1842. Aastal , tõi Verdile üleeuroopalise tunnuse. 1843-1850 oli Verdi elus erakordselt intensiivse töö periood, mil ta komponeeris sellised väljapaistvad ooperid nagu ,,Ernani" , ,,Macbeth" , ,,Luisa Miller" jt ning dirigeeris neid Itaalia suuremates linnades, aga ka Pariisis ja Londonis: Aastal 1851-1853 lõi ta aga kolm oma populaarsemaid ooperit ,,Eigoletto" , ,,Trubaduuri" ja ,,Traviata". 1959. aastal abiellus Verdi soprani Giuseppina Strepponiga. Sel ajal hoogustus ka tema
praktikast - Milano ooperielust. Alates 1836 Bussetos Muusikaühingu orkestri (puhkpillid) juht. Alates 1839 Milanos. I loomeperiood 1839-1850 1839 esimene ooper "Oberto" võeti hästi vastu, teine ooper, koomil. "Kuningas üheks päevaks" 1840 kukkus läbi. 1840. aastad. 1842 kolmas ooper "Nabucco" oli üliedukas (naispeaosas Verdi tulevane elukaaslane ja abikaasa Giuseppina Strepponi). Tohutult ooperitellimusi. Kaunis meloodia on tähtis ka Verdile, ent karakterite ja situatsioonide edasiandmine veelgi tähtsam. Meloodia siiski veel kohati plakatlik, mitte nii paindlik kui alates 1850. Orkestrikõla tasakaalustamata (keelpillid - vaskpillid), vähe orkestrikogemusi (seni ainult puhkpilliorkester). Numbriooper. Esiletõusvaim ooper sellest kümnendist - 1847 "Macbeth" (Shakespeare'i järgi). Eriline ainestikuvalik - peategelased
annaabi.ee 
