1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
adverbiaalina ning viitavad kontekstist selguvale ja tekstis täistähendusliku adverbiga tähistatavale tunnusele, noomenile või suuremale süntaktilisele üksusele või ka kõnesituatsiooni elemendile. Tähendus võib jääda ka konkretiseerimata. Proadverbid täidavad asendusfunktsiooni. Umbmäärased üldistavad: välistavad: küsivad Abimäärsõna - Afiksaaladverbid on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses verbi juurde, moodustades koos verbiga püsiühendi, nn ühendverbi, mis on uus semantiline tervik ja määrab enamasti lausemalli valiku, nt kokku saama, ära minema, üle jääma, peale käima, valmis tegema, läbi lugema, kinni maksma, vastu võtma, alla kukkuma. Sõna saab afiksaaladverbiks liigitada siiski ainult tekstisõna (sõne) tasandil, sest afiksaaladverbid ja tavalised adverbid erinevad üksnes oma iseseisvusastme poolest.
Tähenduse järgi jagatakse pronoomeneid: 1. Isikulised e personaalsed (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) + nende lühikujud (ma, sa, ta, me, te, nad) esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat substantiivi; 2. Enesekohased e refleksiivsed (enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab verbi. Nt ta ostis omale saapad. 3. Vastastikused e retsiprooksed (üksteise, teineteise) viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja. 4. Omastavad e possessiivsed (oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt Ta ostis oma pojale auto. 5. Näitavad e demonstratiivsed (see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane,
1 9. KLASSI ÕPILASE REEGLID EESTI KEELES JA KIRJANDUSES Eesti keeles: ÕIGEKIRI: Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, š, z, ž. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, š, z, ž. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas – gaas, paas – baas, tušš – dušš, pall – ball, poks – boks, kong – gong, keiser – geiser, toos – doos, palett – ballett, parkett – barett jms. Kaashäälikuühendi õ
1 REEGLID, MIDA PÕHIKOOLI LÕPUKS ON VAJA TEADA Eesti keeles: ÕIGEKIRI: Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri:
Kõik kommentaarid