ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat. Aadliseisus sai alguse feodaalajal, senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid, krahvid, alamaadlisse põhiliselt rüütlid
* koolide rajamine Aachenisse rajati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks, mille eeskujul hakati ehitama toom- ja kloostrikoole, kus õpetati seitset vaba kunsti: grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, muusika, astronoomia ja geomeetria * antiikkultuuri väärtustamine Karl Suur koondas enda ümber Euroopa õpetlasi (tuntuim Alkuin Northumbriast) Talupoegade ja aadlike vaheliste suhete erinevus vasalli ja aadliku vahelistest: * sarnaselt vasalliga sai talupoegki kasutada maad tingliku omandi põhimõtte alusel, ent selle eest tasumine oli neil erinev * talupojad ei olnud vabad, nad sõltusid oma isandast, kellel omakorda polnud talupoegade suhtes mingeid kohustusi nagu senjööril vasalli suhtes domeen kuninga maavaldus benefiits pärandamisõiguseta maavaldus feood pärandamisõigusega maavaldus mõisahärrus talupojad kasutasid vaid väikest maalappi mõisamaadest
Seisused olid pärilikud, seega sündides said sa oma pere seisuse. Aadlikuseisus kujunes läbi teenete. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid erinevad omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlike oli kahte liiki: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Vassalidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga,millest tulenes ka põhimõte ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall''. Aadlikud jaotusid omakorda kaheks suuremaks osaks: kõrgaadlikud ja alamaadlikud. Kõrgaadlikeks nimetati suurfeodaale nagu kuningas,hertsogid,parunid,keisrid ja krahvid. Alamaadliku tiitel kuulus peamiselt rüütlitele. Erinevatel maadel olid erinevad nimetused aadlike kohta. Inglismaal kutsuti kõrgaadlike lordideks, madalamaid genry'teks.Hispaanias oli
* koolide rajamine Aachenisse rajati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks, mille eeskujul hakati ehitama toom- ja kloostrikoole, kus õpetati seitset vaba kunsti: grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, muusika, astronoomia ja geomeetria * antiikkultuuri väärtustamine Karl Suur koondas enda ümber Euroopa õpetlasi (tuntuim Alkuin Northumbriast) Talupoegade ja aadlike vaheliste suhete erinevus vasalli ja aadliku vahelistest: * sarnaselt vasalliga sai talupoegki kasutada maad tingliku omandi põhimõtte alusel, ent selle eest tasumine oli neil erinev * talupojad ei olnud vabad, nad sõltusid oma isandast, kellel omakorda polnud talupoegade suhtes mingeid kohustusi nagu senjööril vasalli suhtes domeen kuninga maavaldus benefiits pärandamisõiguseta maavaldus feood pärandamisõigusega maavaldus mõisahärrus talupojad kasutasid vaid väikest maalappi mõisamaadest
* koolide rajamine Aachenisse rajati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks, mille eeskujul hakati ehitama toom- ja kloostrikoole, kus õpetati seitset vaba kunsti: grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, muusika, astronoomia ja geomeetria * antiikkultuuri väärtustamine Karl Suur koondas enda ümber Euroopa õpetlasi (tuntuim Alkuin Northumbriast) Talupoegade ja aadlike vaheliste suhete erinevus vasalli ja aadliku vahelistest: * sarnaselt vasalliga sai talupoegki kasutada maad tingliku omandi põhimõtte alusel, ent selle eest tasumine oli neil erinev * talupojad ei olnud vabad, nad sõltusid oma isandast, kellel omakorda polnud talupoegade suhtes mingeid kohustusi nagu senjööril vasalli suhtes
Konstantinoopoli arhitektuur oli eeskujuks Venemaa omale. Hagia Sofiast võeti eriti eeskuju. 7)Feodaalsuhete olemus. Põhineb senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, vastu said nad maad kasutada. Nad olid kohustatud senjööri ustavalt teenima ning senjööri kutsel pidid nad sõjaväeteenistusse ilmuma. Vasall andis senjöörile truudusvande. Kuid aja jooksul tekkis ustavusega probleeme, eriti vasalli vasalliga, kuna kõige madalamat järku vasall ei teadnud, kas ta peab kuuletuma senjöörile või ainult isikule, kellele ta truudusvande andis. Läänid ehk maad muutusid aja jooksul pärusvaldusteks, maadeks, mida valitsejal polnud enam võimalik tagasi võtta. Inimesed, kes said maa oma vanematelt pärandina, et pidanud enam valitsejale truudusvannet andma. Feodaalide saamahimu ajendas neid röövretkedele, mis põhjustasid kodusõdasid. See suurendas
kus saavutab õiguse. Krahvpojad peavad ahvatleb Marsiliust, kes hiljem sureb hüvitama kõik kahjud, auhaavamist saab Rolandi käe läbi, järelväge ründama. tasuda aga ainult verega - pidades Toimubki ebavõrdne lahing. Roland kahevõitlust kahe Cidi vasalliga, nad langeb võitluses, osalt iseenda süü läbi, langevad. Cidi tütardele ilmuvad üllad sest oma parima sõbra Olivieri nõuannete kosilased, Aragoni ja Navarra kiuste peab ta endale häbistavaks sarve kuningapojad, ning kangelaslaul lõppeb puhuda, et keisrit appi kutsuda. Viimasel
Suuremad linnad jäid ellu, kuigi kaotasid oma hiilguse. Linnaelu langusega kaasnes kaubanduse allakäik. Raha kasutati üha vähem. Lääne-Euroopas hakkas domineerima naturaalmajandus: kõik eluks vajalikud valmistasid kohalikud talupojad või ülikute kodades tegutsevad käsitöölised. Feodaalsuhete kujunemine Varakeskaja jooksul asendus Rooma keisririigi aegne riigiametnikele tuginev võimukorraldus isanda e senjööri ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalliga suhetel põhinev feodaalkord. Frangi majordoomuste võim põhines arvukatele vasallidele ja neist moodustunud sõjalisele kaaskonnale. Sellist maatükki nimetati lään(sks Lehn - Laen) e feood. Naturaalmajanduse tingimustes oli maatükkide jagamine sobivam viis tasuda sõjameestele teenuste eest ja tagada enede ustavust. Kui läänimees teenistusest loobus, pidi ta ka maatükki tagastama. Karl Martelli poliitikad jätkasid Karl Suur ja tema järglased. Läänidest said perekonna pärisvaldused
1327-77, kuulus Plantagenetide dünastiasse. Taotledes Gascogne’I hertsogina Prantsusmaa trooni, alustas ta sõda (Saja aastane sõda), kus saavutas alguses edu, kuid valitsemisaja lõpuks kaotas kõik oma Prantsusmaa valdused peale väheste rannikulinnade. Sõja ajendiks oli prantsuse troonijärglase küsimus. Edward III kutsus Philippe VI kahevõitlusele, kuid too keeldus, öeldes, et Edward III omab maad Prantsusmaal ja on seega tema vasall ning oma vasalliga kahevõitlusesse astuda on alandav. Edward III kuulutas Philippe troonianastajaks ja alustas sõda Prantsusmaa vastu. Piiras tugevalt paavsti mõju Inglismaal. Tüli tekitas ka Flandria krahvkond, mille linnades valimstati kalevit, mille tooraineks oli inglise lambavill. Flandria linnaelanikud pooldasid seega tihedaid sidemeid Inglismaaga. Prantsuse kuningate sihiks oli inglaste täielik väljatõrjumine (neil
Avanes võimalus kahe kuningriigi ühendamiseks. Prantslased valisid oma kuningaks eelmise valitseja kauge sugulase Philippe VI, kes oli Philippe IV Ilusa noorema venna poeg (Valois' dünastiast). Saja aastase sõja ajendiks oli prantsuse troonijärglase küsimus. Edward III kutsus Philippe VI kahevõitlusele, kuid too keeldus, öeldes, et Edward III omab maad Prantsusmaal ja on seega tema vasall ning oma vasalliga kahevõitlusesse asuda on alandav. Edward III kuulutas Philippe'i troonianastajaks ja alustas sõda Prantsusmaa vastu. Edward III moodustas Philippe VI vastu keerulise liitude süsteemi (tema poolel oli Saksa-Rooma keiser ja veel rohkesti saksa vürste). Saja- aastane sõda kestis 1337-1453 (vaheaegadega). Tüli tekitas ka Flandria krahvkond, mille linnades valmistati kalevit, mille tooraineks oli inglise lambavill. Flandria linnaelanikud pooldasid seega tihedaid sidemeid Inglismaaga
Philippe'i tütrepojal kõige rohkem õigust Prantsuse troonile. Avanes võimalus kahe kuningriigi ühendamiseks. Prantslased valisid oma kuningaks eelmise valitseja kauge sugulase Philippe VI, kes oli Philippe IV Ilusa noorema venna poeg (Valois' dünastiast). Saja aastase sõja ajendiks oli prantsuse troonijärglase küsimus. Edward III kutsus Philippe VI kahevõitlusele, kuid too keeldus, öeldes, et Edward III omab maad Prantsusmaal ja on seega tema vasall ning oma vasalliga kahevõitlusesse asuda on alandav. Edward III kuulutas Philippe'i troonianastajaks ja alustas sõda Prantsusmaa vastu. Edward III moodustas Philippe VI vastu keerulise liitude süsteemi (tema poolel oli Saksa-Rooma keiser ja veel rohkesti saksa vürste). Saja-aastane sõda kestis 1337-1453 (vaheaegadega). /Tüli tekitas ka Flandria krahvkond, mille linnades valmistati kalevit, mille tooraineks oli inglise lambavill. Flandria linnaelanikud pooldasid seega tihedaid sidemeid Inglismaaga
Sellega ei tahtnud põhjaeestlased millalgi leppida, seda enam, et ordu sissetikkumine näis paavsti korralduste vastu käivat, nagu seda 1228. a. keegi, kes ennast paavsti saadikuks nimetas (Brevern'i arvamise järele endine Tallinna Taani piiskopp Wessel), neile seda kinnitas, et nad vabad pidid olema ordu alt, ja ehk isegi (nagu Brandis'e kroonika teatab) ordu ning ordumeistri Volquin'i kirikuvande alla pani. Harjulased ühes mõne endise Taani vasalliga tõstsid sõda ordu vastu ja ilmusid Tallinna lossi alla. Ordul oli kibe käes; tal õnnestus aga neist siiski jagu saada, saaki ja lunastusraha saada vangidelt, kes põlemapandud kirikus vangi võeti. Tekkinud seisukorraga ei jäänud eestlased siiski rahule, ei leppinud Taani kuningas, ei võinud ka paavst leppida. 1238. a. pidi ordu endised Taani maakonnad Taanile tagasi andma, paavsti ja kardinaalkolleegiumi otsuse põhjal (24. II. 1236), ainult Järvamaa jättis Taani kuningas ordule.
annaabi.ee 
