rõivast, mis katab käe või mille kaudu käsi läbib või libiseb. Varruka lõige on peaaegu igal ajastul olnud erinev või mingit laadi omapärane. Enamasti erinevad varruka lõiked akadeemiliste või muude ametirõivaste näol. Varruka pikkus varieerub vaevu üle õla kuni maani. Enamik tänapäeva särk varrukad lõppevad kusagil õlavarrel ja randmel. Sajandite jooksul on kasutusele võetud loetlematuid eri stiile varrukaid. Aja jooksul on need tagasi tulnud moodi, kuid kohendatud hetkeliste trendide järgi. Ajaloost Varrukas, mida lõigatakse koos kehalõikega välja, oli sagedasem varasematel sajanditel, kui otsa õmmeldav varrukas, kuna otsa õmmeldav varrukas vajab rohkem õmblemisteadmisi ning oskusi, et olla mugav ning näha hea välja. Kimono stiilis varrukas on üks selline varrukas. Magyar varrukas on teine variant, see tuleneb Ungari talupoegade pluusist, mis oli tavaliselt lõigatud
mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube. Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee. Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid. Sellel ajastul ehitati palju suurejoonelisi losse ja kirikuid. Losse ümbritsesid uhked pargid, kus põõsad olid kunstipäraselt pügatud ja lillepeenrad moodustasid dekoratiivseid kujundeid. Lisaks ümbritsesid losse ka tehistiigid, purskkaevud ja tasane muru. Ruumides oli palju peegleid ja skulptuure. Barokkarhitektuuris puudub rahu, kõik liigub ja lainetab. Sageli kavandati isegi ehitiste põhiplaanid kõverjoonelised
Kanti ka turbaneid ja kapuutse. Mõeldi välja uusi kübaraid, nt teravutipuline trüügia müts ning praeguse bareti eelkäija RIIETUS NAISED - KÕRGGOOTIKA Tekib erineva lõikega kleite. Figuurile hakatakse andma drapeeringutega S - kujulist painet Kleit cott oli endiselt liibuva pihaosaga. Vööjoon oli nihutatud allapoole. Kleidil olid pikad kitsad varrukad, vahel kinnitati varrukate külge pikad kitsad riideribad, mis ulatusid maani. Kanti alt laienevaid varrukaid. Kaunistusena hakati kasutama nöörimist. Nööritud kinnise vahelt paistis esiosas rikkalikult kaunistatud alussärk. Särgi peal kleidi all kandsid naised lühikest ja kitsast rinda toetavat pihikut Kleidi peal kanti teist nn varrukateta kleiti. Sellel olid kuni vööni või puusadeni ulatuvad käeavad ja suurem dekoltee. Esiosal võis olla lõhikkinnis, mis kaeti prossiga Ülerõivastena kanti endiselt keepi. See oli eest lühem, tagant pikem. Kanti ka kaelaavast
Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid Riietus külvati üle hõbe- ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi RIIETUS NAISED Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee Krookkrae asendus pitskraega Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid Kaheosalised seelikud. Pealmine seelik polsterdati külgedelt ja tagant traadiga. Seelik lõppes slepiga, mille pikkus oli õukonna etiketiga rangelt kindlaks määratud. Näiteks a 1710 kehtisid järgmised reeglid - kuninganna slepi pikkus oli u 5,5 m, tema tütardel u 4 m, hertsoginnadel 1,5 m jne Jalas kanti tikitud siidsukki Riietust täiendasid kindad ja lehvikud JUUKSED MEHED
Sünteetilisest materjalist riided tavaliselt ei veni, küll aga muutuvad nad hõõrumisel läikivaks. Puuvillasest ja linasest riidest kleite võib aurutada ja triikida samuti nagu villasest riidest kleite. Trendikas romantilises tegumoes kauni struktuuriga kangast. Hõlmikdetail, läbilõige, sakilised ääred, volang. Kleidil on reguleeritavad õlapaelad. Voodril rinnaosa trikotaazist. Voodril seelikuosa kootud kangast. Kleidi kangas 100% puuvilla. Kleit on kroogitud. Kleidil ei ole varrukaid, kleit on avara kolmnurkse kaelusega. Üliarmas kellukese lõikega kleit kinnitatakse seljapealt lukuga. Külgedelt lähevad riidest paelad, mis seotakse lipsu. Eesmine osa läheb edasi kaeluseks ja seotakse kaelale lipsu, selle tulemusel saab rinnaümbermõõtu mingil määral korrigeerida. Kangas on 100% puuvill. Väga elegantne taljesse korsett-kleit kinnitatakse seljalt lukuga. Kleit on rikkalikult kaunistatud sädelevate kivikeste ja litritega, mis on külge õmmeldud
mõõtmetelt tellija kehakasvule, keskele lõigati peaauk ning üks pool lõigati pikuti lõhki, nii et moodustusid hõlmad. Pikenduseks lisati hõlmadele ja seljatagusele sama laiad tükid ning kasuka külgedele, pikenduste vahele, kolmnurksed siilud. Paistu kasukad käisid vöökohalt kinni ja nende rinnaesine oli avatud. Siinsed kasukad kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega. Liignahad ilustasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning alläärt kaunistasid peale selle veel tuhkrunahast ribad. Kasukate kaunistamisel oli kahesugune otstarve. Ühelt poolt taotleti loomulikult dekoratiivsust, teisalt sai nõnda varjata keerulisemate kohtade (voltide ühendamised, siilude kinnitused jms.) õmblemisel tekkinud vusserdusi. Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmmeldi tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule
Nisuguseid nõuanneid aitavad meile kergemalt välja valida riideid naistele niisugusega figuuritüübiga.Kui me teame ,et naisel on laiad õlad ,siis me valime rõivas mis omavad sügavad V-kuijulised kaelused mis kitsendavad õlajoont.Selle jaoks ,et teha ülaosa kitsemaks siis vaalime vertikaalseid jooni,ribad. Kraed ja kaelalaõiked peaksid olema pikad ja teravad, et suunata pilku allapoole.Kui inimene tahab pehmendada õlajoont siis ta peab kandma varrukaid reglaan- või kimonolõikelised.Samuti sobib püksid taskudega ja detailidega. Mis puutub seelikusse, siis sobivad sirged voltide- või paanidega seelikud. Kuna kitsapuusalistel naistel on enamasti saledad jalad, siis sobib sellisele figuurile veidi lühem rõivastus.Mis puutub värvisse, siis sobib tume ülaosa ja helevärv allapoole. Pluusid ja topid Lihtsa joonega sirged, väikeste täppidega või vertikaalsete joontega ja läbilõigetega Seelikud Sirgete lõigetega või paanidega
raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas, nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes. Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas. Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks). BAROKOSTIIL Naiste riided:muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee. Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid. Riietus koosnes sügavast dekolteest ja kaheosalisest seelikust.Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud. Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid. Rõivastus oli maaliline,elegantne ja lihtne. Seda iseloomustas vaba vorm, pehmed kontuurid, erksad häasti sobivad värvikombinatsioonid.
Ja see kõik tänu transpordi arengule. Inglased oli eriti sellel alal kärmed riietuse üksikdetaile kopeerima ja suvaliselt kokku sobitama. Moodi läks riiete valmistamine kutseliste rätsepate juures. Ilmusid moepilti kroogitud kraed, sisselõiked nii meeste kui naiste riietuses. Mõlemad kandsid rõivaid, mille varrukad olid ära võetavad ja uhkete nööridega seotavad. Võimaldas omada paari kleiti ja kümneid varrukaid, neid soovi korral siis sobitades. Maade avastamine tõi kaasa lehvikud Idamaadest ja ilurätid, mida algu oli kaunistavalt otstarbekas iluasi. Hiljem aga muutus rõivalisandiks. Meeste rõivastus Kõik ülemineku aja vastuolud peegeldusid renessaansi ajastu inimeste välimuses, kostüümides, võttes kummalisi proportsioone liialdatult. Meeste rõivastel laienesid tohtult õlad. Kasutati riiete all heintest tehtud padjandeid, et siluett oleks võimalikult mehine. Talje tõmmati rohkem kinni
Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida. 3.4.Soomuskindad 12. sajandi lõpupaiku hakkasid rüütlid endi käsi kaitsma pikendades rüngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. Sealt edasi tulid jällegi metallplaadid, mis olid ka nagu labakindad. 6 3.5.Kiivrid See oli number 1 asi, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti
maaniulatuvast käisteta kuulusid parfümeeritud korsett, avaram musliinist avarat lihtsat kleidist ja lühikeste või kindad. Moepilti dekoltee. Krookkrae kleiti. Selle all kanti pikkade käistega särgist. täiendasid terava ninaga asendus pitskraega. vastu keha liibuvat Naise tualeti juurde kingad, kikkhabe ja Varrukaid kaunistasid trikood. Riietuse juurde kuulusid ka sallid ja vurrud. laiad pitsmansetid. kuulus õhuke sall. loorid. Suursuguste inimeste eesõigus oli kasutada erksas toonis kangaid. Talumehe rõivastus koosnes pikkadest pükstest ja kitlitaolisest kuuest, talunaise oma särgi- laadsest avarast kleidist.
Kübar asetati pähe enamjaolt otse. Samuti kitsa ääre ja pehme kellukesekujuline kübar oli moes.Populaarsemateks materjalideks olid:karvastatud vilt, veluur ja karusnahk,seemisnahk ja silmkude. Värvid mis domineerisid olid järgmised:Jäähall, elevandiluuvärv ja niineõievärviline heleroheline. Üldiselt olid ikkagi heledad toonid peamised. 4.2 1961-1962. Ka edaspidi domineeris sportlik rõivastus. Ühaenam hakati pluusidele varrukaid külge õmblema.Sellel ajastul mõjutas Saksamaa looming väga palju.Kleitidele tuli pehme,mugav ja naiselik joon. Seeliku pikkus siiski endine, põlved jäävad kaetuks. Silueti järgi võib kleidid ,pluusid ja seelikud jagada järgmiselt: 1. Sirgelt langev põhivorm, mida nim. džemper-siluetiks.2. Kergelt keha rõhutav siluett.3. Vöökohta rõhutav siluett rikaliku ülaosaga ja vöökohta rõhutav silett kitsa ülaosaga. Päevakleidid toetuvad sirgelt langevale põhivomile
mehed hakkasid kandma pikki, vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube. Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk. Naiste riietus muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett, avaram dekoltee. Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid. Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube, kaelas lehvivaid rätikuid. Mehed kandsid allonparukaid, mis pidid sümboliseerima mehe jõudu ja tugevust. Riietus külvati üle hõbe- ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi
Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida. 5.4Soomuskindad 12. sajandi lõpupaiku hakkasid rüütlid endi käsi kaitsma pikendades rõngassärgi varrukaid nii, et need moodustasid labakindad. Sealt edasi tulid jällegi metallplaadid, mis olid ka nagu labakindad. 5.5Kiivrid See oli asi number 1, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega
seelikuosa volditud või kroogitud, langes vabade voltidena maani, sageli kleidid slepiga. Voldid ja krooked paigutatud rohkem seljale. Varrukad erinevad: lühikesed 7 ja laiad, ülalt kroogitud või volditud, sageli ka laia kätisega, pikad ning kitsad, või pikad ja kitsad varrukad õmmeldud lühikeste puhvvarrukate külge. Lühikesi varrukaid kaunistati tikandite, tupsude ja narmastega. Kanti ka varrukateta kleite. Tavaliselt kleidid suure dekolteega. Päevakleidi dekoltee väiksem, õhtukostüümidel sageli kogu ülaosa paljastav, varrukast varrukani ulatuv, nelinurkse kujuga. Dekoltee ääred võisid olla kaunistatud kantide, volangide ja pitsidega, mõnikord oli kleidil taga ja külgedel püstkrae. Perioodi alguses kleidid antiikmoe eeskujul õmmeldud, all kanti liibuvat trikood või
Krael on omamoodi raamiv efekt ja teeb ka pildi meeldivamaks. 5.21.4. Praktiline töö Valisin krae värvi kontrastse valge, et rõhutada veelgi rohkem selle raamistavat efekti. Krae tegi tõesti oma töö- nägu muutus keskseks punktiks pildil. Kasutasin tugevat külje- ja taustavalgust. 28 · Pikad varrukad ja püksid. Enamasti on soovitatav vältida lühikesi varrukaid ja pükse. Paljastatud käed ja jalad viivad vaatleja fookuse nendele, mitte kõige tähtsamale osale pildist- näole. Pikad riided aitavad keskenduda modelli näole. 5.21.5. Praktiline töö Valisin riieteks pikad tumedad püksid ja poolpika pluusi. Siit pildilt tuleb väga hästi välja fakt eelmisest punktist- tähelepanu läheb peale riietest heledama näo ka käte paljastatud osale. Selle pildi
inimene, kirjanik. Tema välimus oli reglementeeritud ta kandis kulda ja karda, kostüüm oli raske ja ta pidi aeglaselt liikuma see näitas inimese võimu. Riietuse reformidest veel kaotati habemed, juurde tuli parukas. Kui Peeter I naasis Euroopast, siis nõudis ta esimese asjana meestelt habeme ajamist. Samuti käskis ta ära lõigata pikad varrukad. Kui tema käske ei täidetud, võttis mees käärid ja nüsis ise habemeid ja varrukaid. Kui inimene ei tahtnud habet maha ajada, siis seadis Peeter I sisse maksu, mis oli väga suur. Aga habeme kandmine muutus alandavaks. Kaupmehed ja talupojad sellele korraldusele ei pidanud alluma. See oli kohustus ainult aadlikele. Habe tuli tagasi 19. saj II poolel. Kultuuriline lõhe tekkis esiteks riietuses ning siis ka keeles. Peeter I propageeris võõrkeelte oskust, tasapisi hakkas see juurduma. Kõige levinum oli hollandi keel; Holland oli Peeter I lemmikmaa
annaabi.ee 
