Kirikuehituseks oli siis: koori ruum, pikijooned ehitati natuke hiljem juurde( Senda Basiilika) oli alguses. Tänaseni on säilinud väga palju (aknad, 13. sajandi portaalid- kirikusissepääs). Peaportaal asus põhjasuunas, kuna see oli praktiline. Kasutusel oli ka lõuna portaal. Lõuna küljel oli keskajal ka surnuaed. Hiljem oli Niguliste kaupmeestekirik. Kaupmehed hoidsid võllidel enda kaupu. Kirikul oli keskajal suur kaitse funktsioon. Olemas olid müüritrepid kuhu varjuti sõja korral kuid Nigulistes pole seda tehtud. 15. sajandi alguses sai kirik praaeguse vormi, kuju ja väljanägemise. Kirikusse ehitati uus basiilika ning uus koori ruum. Niguliste kirik on seest äärmiselt valge ja ühtlane ruum ehk kabelid on avatud. 15. sajandi lõpul suurendati kabelit, mida teati Matheuse kabeli nime all kuid mis tänapäeval on Antoniuse kabel ümber. Pärast reformatsiooni sai lutherlik kirik peakirikuks aga 17. sajandil sai Saksa kaupmeeste kirikuks
Ühiskonnas hakati ülistama sõda, kuna levis idee, et see muudaks halli igapäevaelu huvitavamaks. Kirjanduses romantiseeriti sõda. Tegelikkuses ei osatud oodata, missugused tagajärgi võib sõda endaga kaasa tuua. I.maailmasõda tõi kaasa mitmeid uuendusi. Uueks mõisteks sai „positsioonisõda“, mis tähendas seda, et ehitati 2-3 üksteisele järgnevat kaevikute liini koos kuulipildujatepesade ja suurtükipositsioonidega. Punkrites olid jalaväelased, kus varjuti vastase suurükitule ajal. Nendest kaevikuteliinidest oli väga raske läbi murda. Kasutusele võeti ka mitmeid sõjarelvi: näiteks Ypres'i lahingus mürkgaas, Somme'i lahingus tankid(sai läbi kaevikuliinidest), allveelaevad ja lennukid. Kindlasti ei saaks mainimata jätta, mida põhjustas sõda inimeste hingeelule. Algul oodati sõda ning eeldati, et sõda kestab lühikest aega. Kuid antud sõda kestis kaua ning tekitas inimestes tüdimust ja depressiooni
Esimesed Eesti asulad olid Pulli ja Lammasmäe. Maa jagunes kihelkondadeks (Revala, Virumaa, Harjumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Järvamaa, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Alempois, Mõhu, Vaiga, Soopooliste, Jogentagana) ja need jagunesid omakorda maakondadeks. Maakondi valitsesid vanemad, see amet pärines arvatavasti isalt pojale. Kui vaenlane tungis sisse siis kaitsis iga maakond ennast ise. Vaenlaste eest varjuti koos varaga linnustesse. Eestlaste peamiseks elastusalaks oli maaharimine. Lisaks pidasid mehed jahti põtradele, kobrastele ja hüljestele. Naised ja lapsed tegelesid korilusega. Tuli oli muinaseestlaste elus tähtis kuna ta peletas eemale loomi, andis sooja ja valgust ning tegi toidu maitsvaks. Inimesed elasit püstkodades, mis olid tehtud loomanahkadest. Igal perel oli püstkoda ja selles oli kolle. Nöörkeraamika - Nõude pinnad on kas silutud või riibitud
25 000 20 000 a tagasi Algul elasid neandertallased ja kromanjoonlased kõrvuti, kuid u 28 000 a tagasi surid esimesed välja (võisid seguneda kromanjoonlastega geeniuuringud näitavad) Ka Euroopa soome-ugri rahvad (ka saamid) kuuluvad emaliini pidi neisse kahte harusse. Euroopa rahvaste ja keelte arengut on mõjutanud enim viimane jääaeg (üle 100 000 a 13 000 a tagasi) Vaheldusid külmemad ja soojemad perioodid; kõige külmem 21 000 16 000 a eKr, mil varjuti Euroopa lõunapoolsemaisse refuugiumidesse( varjupaikadesse) - eriti Ibeeria ps põhjas ja praeguses Ukrainas. Jääaeg taandus ka lainetena, mistõttu inimesedki liikusid põhja-lõuna suunal edasi-tagasi mitu korda, enne kui Euroopa lõplikult asustasid. Inimpopulatsioonide geneetiline sarnasus Austraalia Vaikse ookeani saared India ja Kagu-Aasia Kaug-Ida Euroopa
+ 18. Vallutajate tugevuseks oli hea diplomaatika. + Ülesanne nr.2 Selgita järgmised mõisted: Muinasaeg, maakond, linnus, kivikirstkalme, tarandkalme, kammkeraamika, venekirveskultuur, ohvrikivi, Maarjamaa, Mõõgavendade Ordu. Muinasaeg on aeg, mil kirjalikud allikad puuduvad. Infot selle aja kohta on võimalus saada vaid muististe uurimise teel. Maakond on territooriumi haldusjaotuse üksus. Linnus on kaitseehitis, kuhu varjuti vaenlaste kallaletungi korral. Kivikirstkalme on ringikujuline maapealne kalmeehitus, mille keskele laoti kividest kirst ja sinna asetati surnu. Tarandkalme on kivikalme, mille puhul rajati maapinnale ristkülikukujuliselt asetsevad suurematest kividest laotud müürid ja nende vahele puistati põletatud surnukeha. Kammkeraamika on soome-ugri hõimude savinõude valmistamise viis, mis jõudis Eestisse umbes 2500.a. eKr
keelt jt. Ajalugu Esimesed asukad aborigeeni, tulid Austraaliasse 40-50 000 aastat tagasi Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutab saarterohke väin. Sellest, et Austraalia on kaua olnud suhtelises isolatsioonis, annavad tunnistust väga omapärased kukkurimetajad, kes mujal maailmas on enamasti ammu välja surnud. Eluviisilt olid kõik Austraalia hõimud rändrahvad, neil polnud püsivaid elamuid. Kasutusel olid lihtsad puuokstest tuulevarjud või onnid, kuhu varjuti moskiitode eest. Austraalia pärismaalased ei harinud maad ega kodustanud loomi, ainsaks koduloomaks oli koer. Mehed pidasid üldiselt jahti suurematele loomadele (känguru, vallabi, emu jt), naised korjasid taimi ja püüdsid väiksemaid loomi (sisalik, rott, tõugud jt). Tuld tehti tulepuuri või tulesae abil ja hoiti tavaliselt elavana ning rännakule võeti kaasa hõõguvaid tuletukke. Rõivaid peaaegu ei kantud, käidi enamasti alasti. Kagu-Austraalias valmistati nahast keepe,
itaalia keelt jt. 2. Ajalugu Esimesed asukad aborigeenid - tulid Austraaliasse 40-50 000 aastat tagasi Kagu-Aasiast, mida Austraaliast lahutab saarterohke väin. Sellest, et Austraalia on kaua olnud suhtelises isolatsioonis, annavad tunnistust väga omapärased kukkurimetajad, kes mujal maailmas on enamasti ammu välja surnud. Eluviisilt olid kõik Austraalia hõimud rändrahvad, neil polnud püsivaid elamuid. Kasutusel olid lihtsad puuokstest tuulevarjud või onnid, kuhu varjuti moskiitode eest. Austraalia pärismaalased ei harinud maad ega kodustanud loomi, ainsaks koduloomaks oli koer. Mehed pidasid üldiselt jahti suurematele loomadele (känguru, vallabi, emu jt), naised korjasid taimi ja püüdsid väiksemaid loomi (sisalik, rott, tõugud jt). Tuld tehti tulepuuri või tulesae abil ja hoiti tavaliselt elavana ning rännakule võeti kaasa hõõguvaid tuletukke. Rõivaid peaaegu ei kantud, käidi enamasti alasti. Kagu-Austraalias valmistati nahast keepe,
1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus. o Eesti talurahvas sõjaaastatel. Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara
kööki, seda otsides sattusid sauna, milles olid parasjagu naised, lõpuks siiski leidsid köögi - köögis kohtusid lesega, kes rääkis, et Derby on liiga vana et sõdida ja Glück liiga noor - Billyle meenus ka, kuidas kord siirupit limpsisid Derbyga, kuigi see oli keelatud ja mõeldud rasedatele 8 - enne Dresdeni pommitamist tuli meestega rääkima ameeriklasest nats, tahtis ameeriklasi värvata Ameerika vabasse korpusesse, Derby pooldas teda - tööle hakkasid häired ning varjuti varjenditesse - Billy rändas jälle ajas, sattus aega kus kohtus oma kirjanikust sõbra Troutiga, aitas tal kunagi lehti laiali vedada, kui teda alt veeti, Billy austas väga Trouti - Trout oli kutsutud Billy 18. pulmaaastapäevale, peol lauldi, see tõi Billys esile psühhopaatilise reaktsiooni, teised mõistsid, et midagi on juhtunud, kuid Billy ise eitas seda ja tema naine heitis selle üle nalja - Billy põgenes majja ja hakkas mõtlema, mis laul talle niiviisi mõjus
Teised laevad langesid Vene vägede saagiks. Venelased said Peipsi järve oma kontrolli alla. 1704 juunis alustas Peeter I uuesti Narva ja seejärel ka Tartu piiramist. Peeter I käsul alustati vananenud kaitseehitiste purustamist jõepoolsest küljest. Tartu kapituleerus. Eesti talurahvas sõja-aastatel. Eesti talurahvale tõi sõda rängimaid kannatusi. Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara
Talurahva seas suremus, küüditamised, pagemised. Katastroof mõneti täheldatav. Rootsi võim viis läbi revisjone, 1582 seisuga Virumaal endistest taludest tühjad 80%, Järvamaal üle 80%, Läänemaal 70%, Harjumaal ca 50%, Hiiumaal 35%. Kas peegeldab ka rahvastiku kadu tõenäoliselt mitte. Oletame, et pandi kirja talu, aga kui seal olid laostunud inimesed, kes ei pakkunud riigile huvi, siis se pandi kirja kui kadunud. Samuti oli soiseid alasid, kuhu varjuti paremate aegade ootamiseks. Väljaminek naaberaladele, kust tuldi ka tagasi. Pärast 1582 kiire rahvastiku juurdekasv, loomulik iive, ränne. Rootsi riik soosis mehhaanilist iivet, nt soomlaste toomine Eesti alale. Erik XIV soosis seda esimesena, tema järglane Johan III jätkas sama protsessi. Soomlased tulid, et vabaneda sõjaväekohustusest, samuti Eesti alale tulles säilitavad oma vabaduse, siinsetel talupoegadel pärisorjus. Rootsi võimud asutavad sõjaväelasi Eesti alale.
Soomes kehtis saami aladel täielik kuiv seadus 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni. Skandinaavia saamide liigset alkoholitarbimist pidurdas lestadiuslaste pietistliku usulahu levik, mis alkoholipruukimise täielikult välistab. Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid, on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad. ASULAD JA EHITISED Kõige varasemaks peavarjuks on tõenäoliselt olnud koopad. Koobastesse varjuti ka siis, kui halb ilm ootamatult üllatas, koopaid nimetati ,,hädakodadeks". Kuid see polnud ainus võimalus ennast halva ilma eest kaitsta: näiteks pikakarvaliste soojade kasukatega varustatud põdrakarjused kaevasid talvel väljas ööbides lume sisse koopa, võttes katteriide või põdrasaani katuseks, või ööbisid põdrasaanis, kas kahe põhjapõdranaha vahel või paksu villase teki all.
annaabi.ee 
