Vargamäe peremehed - "Tõde ja õigus" (0)

Vargamäe peremehed
Anton Hansen Tammsaare raamatu ,,Tõde ja õigus’’ nime võib lahti seletada Vargamäe peremeeste Andrese ja Pearu omavahelise võitluse põhjal.
Nemad kaks justkui otsisidki omavahel tõde ja õigust.
Meestel oli tungiv soov teineteisest erineda ning üksteist üle trumbata, sooviks ja
eesmärgiks olla Vargamäel ainuomanikud.
Vargamäe Andres oli teose alguses noor hakkamist täis talupoeg , kes alustas oma elu ülesehitamist Vargamäel ning ühtlasi ka võitlust maaga.
Koos oma naise Krõõdaga Vargamäele kolides, ei teadnud ta päris täpselt, mis teda ees ootab ning ta oli üsnagi optimistlik ja lootusrikas.
Reaalsus oli hoopiski raskem ja vaevarikkam, kui Andres ealeski mõelda võis.
Andres tahtis teha Vargamäe oma kätega ning tal oli soov pärandada oma lastele võimalikult hea majapidamine .
Oru Pearu oli Mäe Andrese vastand . Ta oli kiuslik, ülbe ja võimukas. Teiste heaks ei teinud üldjuhul heast tahtest midagi.
Pearu ei talunud mõtet, et Andresel olid tulevikuga suured plaanid. Seetõttu ta pettis ning kasutas alatuid võtteid, et Andrese elu raskemaks teha.
Pearu pahatahtlikkuse üks põhjus peitus minu meelest kadeduse taga – Pearule sümpatiseeris Andrese naine Krõõt.
Pearu pidas Krõõta täiuslikuks naiseks.
Pearu oli väga enesekeskne . Seda tõestab romaani IV peatükk, kus Pearu kõrtsist koju tulles aiavärava maha sõidab, sellepärast et talle seda ei avatud.
Ta oli kaval mees, kes pani teised enda heaks tööle ning kogu au ja kiituse tehtu eest võttis enda peale. Pearu ihkas olla kõige parem, töökam ja tugevam.
Andres vastupidi oli põikpäine töörügaja, kes ei mõistnud oma naabri kergemat suhtumist töösse. Ta tahtis kõigega ise hakkama saada ning kõrvalist abi mitte paluda.
Samas ei tahtnud Andres Pearust sugugi kehvem olla ning ta hakkas ihkama järjest rohkem paremaid asju.
Mõlema ühiseks omaduseks võib pidada kangekaelsust ning tegelikult ka kadedust üksteise suhtes.
Teose lõpu poole hakkas Andres aina enam Pearuga sarnanema. See oli minu arvates, seetõttu et ta mõistis: Pearult tõde taga ajades ei saavuta ta iial õiglust, tuleb nõuda õigust. Tegelikult tegi ta seda samamoodi nagu Pearu – pettuse ja kavalusega.
Teose lõpuks oli Andresest saanud kuri ja kibestunud Vargamäe peremees : naise ja laste surmad , pinge ja koormus murdsid lõpuks kõige tugevamagi.
Just nimelt seetõttu arvan, et lõpuks võitis Vargamäe peremeeste vahelise võitluse
siiski Andres.
Ta kannatas suuremaid kaotusi, kuid sai hakkama. Ta ei murdunud . See oli ka põhjus miks teose lõpuks oli Andres muutunud Pearu sarnasemaks – elu oli teda kõvasti peksnud ja karistanud.