Varakeskaegne Euroopa (1)

Varakeskaegne Euroopa
Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Rooma impeeriumi langusest 5. sajandil umbes aastani 1000.Varakeskaega on nimetatud ka Pimedaks Ajaks vastandades keskaja "intellektuaalset pimedust" ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Varakeskajal jätkusid mõned hilisantiigis alanud suundumused : rahvastiku vähenemine, linnastumise hääbumine ning barbarite sissetungid Euroopasse.
Varakeskajale omased arengujooned on 1) Merovingide aegne kogukondlik maaomand, mis tõi enesega ruraliseerumise ning kaubanduse ja linnaelu hääbumise. Läbi nn süürlaste kaubanduse säilis see siiski mingil määral veel kuni muhameedlaste sissetungini Ibeeria ja seeläbi meresõidu ohustatuks muutumiseni. 2) Frangi riigis toimunud kohaliku maa-aadli areng ja järgnev esiletõus läbi majordoomuste võimu, mis viis Pippinite võimuletulekuni, Karolingide dünastia ja keisrivõimuni. See maaomanikest ratsaväele tuginev arengurida pani aluse läänidel ja üleminekule feodalismi. 3) Germaani riikide vägevate huvi alates 6. sajandist kristluse, kloostrielu ja pühaduse vastu, mis viis aadlikristluse tekkeni. 4) Bütsantsi all oleva katoliku kiriku halduse väljaarenemine, mis viis Pippinite najal aadlist sõltuva Kirikuriigi rajamiseni ja Bütsantsiga seotuse ületamiseni.
Paljud varakeskajale omased suundumused lakkasid või pöördusid perioodi lõpul. 800. aastal võttis Karl Suur Lääne-Euroopas taas kasutusele keisritiitli ning Karolingide impeerium mõjutas suuresti hilisemat Euroopa ühiskondlikku arengut ja ajalugu. Feodaalsüsteemi arenedes pöördus Euroopa tagasi süstemaatilise põllumajanduse juurde, võttes kasutusele uuendusi nagu kolmeväljasüsteem ja raske ader. Suuremas osas Euroopast lakkasid ka barbarite ränded, ehkki Põhja-Euroopa ajalugu kujundasid veel pikka aega viikingite retked.
Varakeskaja lõpetanud kriisi tinginud põhjused on näiteks 1) suund benefiitsmajanduse pärandatavaks muutmisele, mis aitas kaasa Frangi riigi lagunemisele ja kokkuvarisemisele 9. sajandil. 2) Paavstluse sattumine aadlike kätte. 3) muhameedlaste, ungarlaste ja viikingite sissetungid, mis ulatusid kuni Rooma linnani.
Seega kaotas 8. sajandil Euroopa muhameedlaste vallutusest päästnud uusaadel ja senine kohalikku haldust taganud kirikuvõim hiliskeskaja lõpuks usaldatavuse ja tõsiseltvõetavuse.