Vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem (0)

Vanasti oli taevas sinisem ja muru rohelisem...
me kõik oleme kuulnud paljusid endi seast väitmas, et vanasti oli ikka taevas sinisem ja muru rohelisem. Kahjuks on aga nii, et ükskõik kui palju me ei sooviks ja püüaks, ei saa aega tagasi keerata. Ühiskond, ja koos sellega ka inimesed, on niivõrd palju muutunud, et oleks lausa naiivne loota , et kõik oleks nii nagu see kunagi ammu oli. Kuid tekib küsimus, et kas vanasti ikka oli kõik nii ilus ja lilleline nagu meile tundub ja nagu me mäletame?
Kõik ajad, mis on juba selja taga, tunduvad meile ilusamad ja lihtsamad, kui need, mis on parajasti käsil või ootavad ees. On loogiline, et minevik tundub ikka kergem, sest see on möödas ja juba läbitud etapp. Mured ja probleemid, mis meid elus tabavad , võivad esialgu tunduda lahendamatud ja lausa ületamatud, kuid hiljem neile tagasi vaadates, tunduvad palju tähtsusetumad. Kõik uus ja võõras võib tihti tunduda komplitseeritum, kui see tegelikult on, sest me ei ole seda eelnevalt läbi kogenud ja ei oska seda kaine mõistusega hinnata.
Mõeldes tagasi nõukogude ajale, julgen ma väita, et tolles ajas oli nii positiivseid kui ka kindlasti negatiivseid aspekte . Üheks suureks plussiks tollel ajal oli kindlasti see, et riik toetas oma kodanikke rohkem kui praegu. Peaaegu kõik, kes tahtsid, ja olid suutelised tööd tegema, said seda teha. Palgad ei olnud küll alati suured, kuid keegi ei jäänud siiski nälga. Tänapäeval aga ei ole isegi see üllatav kui kõrgharidusega inimene on töötu. Nõukogude ajal võis heade töötulemuste, või ka pikaajalise töötamise eest, preemiaks riigi poolt korteri saada. Kuid minu arvates ei olnud ka siis rohi nii väga roheline ja taevas selge ning sinine, sest võrreldes tänapäevaga on nõukogude ajal palju puudusi. Üheks suureks miinuseks võiks lugeda seda, et tollel ajal ei olnud eriti palju võimalusi. Puudusid mitmekesised kaubavalikud, eriti just tarbekaubad. Kindlasti oli tänapäevaga võrreldes puuduseks ka see, et välismaal õppimine oli kättesaadav vaid üksikutele.
Ühiskonna ja inimeste moraal, nagu ka kõik muu, on ajaga muutunud. Ma olen nõus väitega, et selle koha pealt oli tõepoolest varasematel aegadel olukord meeldivam . Inimesed hoidsid kokku, austasid teineteist ja tähtsustati traditsioone. Tänapäeva tempokas ja stressirohkes ühiskonnas on aga kõik need väärtused ununema hakanud. Kui vanasti peeti tähtsaks ühtehoidmist ja perega koos veedetud aega, siis nüüd on oluline raha ja võim. Ühiskond, milles me praegu elame, on infoühiskond ja ka see on mõjutanud meie väärtushinnanguid. Tehnika areng on eelkõige mõjutanud just noorte omavahelisi suhteid ja ka arengut. Ühest küljest on ju hea, et arvuti ja Internet laste silmaringi laiendavad, kuid teisest küljest hakkab kaduma oskus kaaslastega silmast silma suhelda. Aega veedetakse aina rohkem arvuti ja televiisori taga istudes ja järjest vähem pere ja sõpradega aega veetes.
Vaadates tagasi oma lühikesele elule võin ka mina öelda, et vanasti oli kõik ilusam ja kergem. Lapsena puudusid suured kohustused, ei pidanud tegelema elutähtsaid otsuseid ega langetama olulisi valikuid . Ka õppimine oli meie jaoks tehtud lõbusaks ja mänguliseks. Praegu, noorukieas, on meie õlul juba palju suuremad ja raskemad koormad, mida kanda tuleb. Antud elujärgus tuleb teha otsuseid, mis mõjutavad suuresti meie tulevikku ning seekord ei ole enam kedagi teist, kes need otsused meie eest langetada saaks. Seega tõepoolest oli minu arust lapsepõlves taevas sinisem ja muru rohelisem. William Wordswort on oma teoses „Surematuse aimused“ öelnud: „Lapsepõlves kummub meie kohal taevatelk! Nooruki sirgudes haakavad ta ümber tihenema vangimaja varjud .“
ma arvan, et väide „vanasti oli taevas sinisem ja muru rohelisem“ ei ole täiesti õige ega ka täiesti vale. On valdkondi, kus saame kindlameelselt öelda, et jah, vanasti tõesti oli kõik parem, kuid on ka neid, kus me seda väita ei saa. Meie ühiskond muutub ja areneb pidevalt ja ei saagi loota, et kõik uuendused on alati paremuse poole.