Vana-Vene riigi teke (0)

36. Vana-Vene riik
Vana-Vene riigi teket seostatakse tavapäraselt idas tegustenud viikingite/varjaagidega. Vana-Vene riik oli paljurahvuseline. Aastasadade jooksul sulandusid eri keeli kõnelevad rahvad ning hakkasid lõpuks kõik rääkima vene keelt.
Kuigi osa Vana-Vene riigi elanikke ning ka valitsejaid olid juba varem ristitud, võttis suursürst Vladimir Püha Bütsantsi vaheldusel ristiusu ametlikult vastu 988. aastal. Suure riigi ristiusutamine võttis kaua aega ning esialgu leidis see rohkesti vastupanu. Vana-Vene riigi kõrgperioodiks oli suurvürst Jaroslav Targa valitsusaeg , ta tugevdas suurvütsi võimu, rajas riigi kaitseks kindlusi, korrastas seadusandlust ning soodustas kohaliku kultuuri arengut.
Vana-Vene riik ei olnud ühtne tervik, vaid koosnes paljudest väiksematest vürstkondadest. Riigikesed sõdisid tihti omavahel ning vürstide võim oli võrdlemisi ebakindel. Lõplikult lagunes Vana-Vene riik mongolite vallutuse käigus 13. sajandi esimesel poolel.
Mahanduslikus mõttes tugines Vana-Vene riik suuresti rahvusvahelisele kaubandusele. Riiki läbis mitu olulist kaubateed . Olulisemad kaubaartiklid olid karusnahad, orjad ja vaha.
Vana-Vene kultuur oli väga tugevasti mõjutatud Bütsantsist. Pärast ristiusu vasuvõtmist ehitasid sealt saabunud meistrid esimesed kirikud, Bütsanstist toodi esimesed ikoonid ja kirikuraamatud. Slaavi tähestiku kasutuselevõtt oli Vana-Vene riigis seaotud kreeklaste mõjuga.
Maaomand ja võim oli lisaks vürstile ülikute ehk borjaaride ja nende perekonna käes. Olulist rolli mängis sõdalastest kaaskond družiina. Taluomanikel ja teistel vabadel inimestel oli vähe sõnaõigust. Linnas võttis tähtsaid otsuseid vastu veetše ehk rahvakoosolek.
Naise sõnaõigus Vana-Vene ühiskonnas oli eri rahvastel erinev. Kõrgkihti mittekuuluvad naised olid vähemalt oma igapäevaelus suhteliselt vabad.