Gladiaatorid ja muud meelelahutajad Vana-Roomas (1)

Gladiaatorid ja muud
meelelahutajad Vana-Roomas
Kaspar Trankmann
Kaarel Kask
Indrek Pärn
Gladiaatorid
Võitlusi hakati
korraldama selleks, et
võita rahva poolehoid.
Gladiaatorite
mängude korraldamist
peeti riigimehe väga
tähtsaks küljeks. Eriti
suurejoonelisi mänge
korraldasid keisrid.
Mängud toimusid amfiteatrites, neist suurim
Colosseum, mis mahutas kuni 50 000
inimest. Parimad kohad
olid alumistes ridades ja
mõeldud aristokraatidele.
Keskmised olid tasulised
ja ülemised proletaaridele
mõeldud.
Gladiaatoriteks olid vaid terved ja tugevad
orjad või sõjavangid. Enne areenile minekut
õpetati neid erakoolides, mis meenutasid
pigem vanglaid. Õppeaeg kestis aastaid.
Vaatamata rasketele treeningutele, kanti
nende eest üsna head hoolt, sealhulgas hea
dieet. Sinna viidi ka võitnud gladiaatorid.
Gladiaatorid jaotati
vastavalt
relvastusele raskelt
relvastatuiks ja kergelt relvastatuiks.
Raske relvastuse hulka kuulus mõõk, kilp,
turbariietus, kiiver, raudne kaitse paremal
käel ning lai nahast vöö kõhul ja rindkerel.
Kergelt relvastatuil oli pistoda, kolmhark,
võrk, kaitse vasakul õlal ja vöö kõhu peal.
Mänge viidi läbi suure pidulikkusega.
Stardimärguandeks oli pasunasignaal, mille
järel marsiti areenile. Enne võitlema
hakkamist tehti soojendust nüride relvadega
ning märguande peale vahetati need
teravate vastu välja. Mängu saatsid sarvede-
ja keelpillimuusika.
Mängud kestsid üldiselt
terve päeva.
Hommikupoole olid
võitlused loomadega,
seejärel kergemaks
vahepalaks piitsameeste
võitlus. Pärastlõunal tuli
oodatud gladiaatorite
omavaheline võitlus.
Võideldi nii üksi kui ka
gruppides.
Peeti ka võitlusi loomadega.
Gladiaatorid pidid loomi
ärritama hõõguva rauaga.
Mõnikord toodi areenile
kaheks jaotatud puur, mille
ühes osas olid loomad,
teises gladiaatorid ja nagu olid eraldatud
vaheriidega. Kui kord ootamatult puur üles
tõsteti, otsustas, kes kiiremini rünnata jõuab.
Teatrietendused
Rooma teater ei saavutanud kaugeltki sellist
taset kui oli olnud Kreekas, kuigi sealt võeti
palju üle. Paljud kreeka näidendid tõlgiti
ladina keelde ja
kohandati oludele.
Näitlejad olid peamiselt sisserännanud
kreeklased, orjad või vabakslastud. Neid
peeti ühiskonna alamatesse kihtidesse
kuuluvateks. Teatrihooaeg Roomas kestis
aprillist novembrini. Esimene teatrihoone
püstitati 55.a eKr. Peagi ehitati veel mitu
kivihoonet. Linna kolmest teatrist oli kõige
suurem Marcelluse teater, mis mahutas kuni
14 000 pealtvaatajat.
Erinevalt Kreeka teatrist kasutati eesriiet,
kuid ei olnud maske, mis võimaldas hästi
jälgida miimikat. Eelistati kergeid
komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud
erilist mõttepingutust. Väga populaarsed
olid põnevad ja tegevusrohked röövlilood.
See meeldis keisritele, kes püüdsid rahva
tähelepanu poliitilistest probleemidest
kõrvale juhtida. Meelsasti jälgiti ka
pantomiime, mida saatis flöödimäng.
Lihtrahvale olid
kättesaadavad miimide
lihtsad ja hoogsad etendused
väljakutel ning tänavatel või
kõrtsides ja eramajades. Need
olid lühikesed rahvalikud
lood, mille tegevustik rääkis
linlaste elust. Miimide
eesmärgiks oli vaatajaid
lõbustada, neid naerma ajada
vahendeid valimata.
Nende saabumist tervitas lihtrahvas soojalt ­
etendused olid huvitavad ning tasu vaatamise
eest õige mõõdukas. Etenduste keel oli jämedalt
rahvalik, sageli isegi rõve, zestid ja grimassid
lausa karikatuursed. Kuna neil etendustel öeldi
pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta,
siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis.
Suurematest ebameeldivustest päästis neid
edasirändamine teise linna või maakohta.
Kaarikute võiduajamised
Võistlused toimusid selleks spetsiaalselt
ehitatud ellipsikujulisel areenil ­ Circus
Maximus.
Enne mänge toimus pidulik rongkäik. Kõige
ees oli mängude korraldaja, tema järel
orjad, kes hoidsid korraldaja pea kohal
kuldpärga, nende järel sugulased ja lapsed
ning kõige lõpuks muusikud ja mängudest
osavõtjad. Kui rongkäik oli läbi, hakkasid
mängud pihta.
Neljahobusekaarikutel tuli rada läbida 7
korda. Startimärguandeks oli valge rätiku
viskamine areenile. Korraga võistles 4
kaarikut. Kergemaks eristamiseks kanti
erinevat värvi tuunikaid. Võitja oli see,
kellel õnnestus
esimesena ületada
valge joon
korraldajate
loozi kohal.
Kaarikud paiskusid pöördekohtades tihti
kummuli, vigastades võistlejaid. Ohutuse
huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel nuga,
et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis teda
rataste alla kiskusid. Võidu puhul ootas
võistlejat suur rahaline autasu ja ka kuulsus
mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu
Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada
isegi keisrid. Keiser Nero võttis isiklikult osa
võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult
tagatud.
Täname tähelepanu eest!