Vana-Kreeka - selle kultuur ja mõju tänapäeva maailmale (0)

Vana-Kreeka
selle kultuur ja mõju tänapäeva maailmale
Vana-Kreeka kultuuripõhi oli nii tugev, et see elas kõik vallutajad üle ja kultuuri järjepidevus säilis. Samas võib väita, et Kreeka oli otsekui endasse sulgunud ega püüelnud laienemise poole nagu paljud teised. Riigi arengujoontes võib välja tuua sarnasusi Sumerite omadega, kuid ajaloo läbivaks jooneks on see, et riik oli killustunud paljudeks väiksemateks aladeks – polisteks ehk väikeriikideks. Iga väikeriik paistis silma oma arengu poolest. Näiteks Ateena oli kunsti ja kultuuri sümboliks . Kreeka kui tervik on ikkagi ajalukku läinud tänu oma majanduse, poliitika, kultuuri ja olümpiamängudega.
Arhailisel perioodil kujundasid kreeklased foiniiklaste alfabeedi põhjal välja tähestiku, kus igale märgile vastab üksainus kindel häälik. See tõi omakorda kaasa ka raamatute kirjutamise. Arvatavasti on Kreekast pärit ka meile kuulsaks saanud pime poeet Homeros oma lugudega „Ilias“ ja „ Odüsseia “. Tegelikult ei olda üldse kindlad, kas selline mees ka päriselt elas või oli ta lihtsalt väljamõeldis. Kreeka esimeseks ajaloolaseks peetakse aga 5. sajandil elanud Herodotost oma peateosega „Ajalugu“, ilmselt sellepärast, et tema oli päriselt olemas. Ajaloolasena veelgi silmapaistvam oli Thukydides, kelle peateoseks on „Peloponnesose sõja ajalugu“. Hilisemad hellenismiajastu ajaloolased püüdsid eeskätt pakkuda lugejale meelelahutust.
Arhailine aeg oli ka Kreeka müütide sünniaeg . Neid on loomulikult igasuguseid alustades vägitegudest lõpetades „kükloobidega“. Mõningaid lugusid räägitakse praegugi. Euroopa nimi tuleb samuti Kreeka müüdist, kus ennast sõnniks moondanud Zeus röövis Foiniikia kuninga tütre Europe ja viis ta mere taha Kreetale. Mütoloogias mängivad suurt rolli ka Olümpose jumalad, kellest on samuti liikvel palju müüte.
Vanas-Kreekas olid kõik tegevused tihedalt läbi põimunud religiooniga. Tegeleti kombetalitusega ja ohverdustega, et jumalatele meelejärele olla. Usupidustuste ajal sõõdi-joodi rikkalikult. Isegi teater sai alguse veinijumala Dionysose auks peetud pidustustest, mille käigus kanti ette komöödiaid ja niinimetatud satüüridraamasid. Juba 6. sajandil kujunes välja ka tragöödiažanr. Klassikalise ajajärgu kuulsaimate näitekirjanikena tuuakse tavaliselt esile Aischylos, Sophokles ja Euripides. Esimene neist rajaski tragöödia kui omaette žanri.
Olümpiamängud olid algselt ainult meestele ja neid seoti sõja või sõdurile vajalike oskustega nagu kilbijooks, odavise või kettaheide . Algul peeti neidki Olümpose mäel elavate jumalate auks. Mängude kavas olid jooks , viievõistlus, rusikavõitlus, maadlus ja pankraation, mis ühendas omavahel kaks eelmist. Võitjaid hakati suursuguselt ja pööraselt austama ning neist räägiti kangelaslikke lugusid, kuid legendiks sai Krotoni linnast pärit Milonit, kes olevat olnud kuuekordne olümpiavõitja. Oma ala parimaid kujutati skulptuuridel ja vaaside kaunistusena piltide näol.
Üsna võimalik, et tänapäevane ajateenistus võib pärit olla Spartast, kus noored poisid pandi karmi kasvatusega kooli, kus neile õpetati lugemist-kirjutamist, isegi muusikat ja mis kõige tähtsam, neid treeniti sõduriteks.
Tähtsa asjaoluna kujunesid välja ka tüüpilised valitsemisviisid , ulatudes jõule toetuvast türanniast kuni valitavate ametikohtadega demokraatiani. Kreeka linnriikidest jättis kõige sügavama jälje Euroopa ja muu maailma kultuurilukku Ateena. Seda eeskätt oma demokraatlike institutsioonide ja põhimõtete väljaarendamisega, milles otsustav edasiminek toimus 6. sajandil eKr. See kõik sai võimalikuks tänu kahele mehele, Salonile ja Kleisthenesele, kes panid lõpu onupojapoliitikale. Sellega pandi alus rahvakoosolekutele – demokraatiale. Tänu sellele tõusis kõnekunsti suur tähtsus ja praktiline väärtus, sest paljud majanduslikud ja poliitilised otsused sündisid avalikel koosolekutel. Üheks kõige hiilgavamaks kõnemeheks peeti Demosthenest.
Kreeka kultuuri arengule aitas kaasa ka filosoofia. See, mida lääne kultuuris on aastatuhandeid nimetatud filosoofiaks, sai alguse 7. sajandil eKr. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest, kuid kuulsaimad on Sokrates , Platon ja Aristoteles , kusjuures iga järgmine oli eelmise õpilane, edasiarendaja kui ka eitaja . Viimasest sai ühtlasi Aleksander Suure õpetaja. Sokratese tarkusi teame ainult tänu tema õpilastele, kes kõik kirja panid. Kõik ülejäänud filosoofid olid aga töökad ja proovisid leida vastuseid erinevatele küsimustele. Asjade ja olemise üle on pead varemgi murtud, kuid kreeklased viisid selle hoopis uuele tasemele leiutades abstrakse probleemi. Tänu sellele teab igaüks meist Pythagorase teoreemi.
Maailmas, kus me praegu elame austatakse ja peetakse siiani väga lugu klassikalise Kreeka poliitikutest, filosoofidest, valitsejatest ja loovisikutest, kes selle aja meile nii meeldejäävaks on teinud. Kreeklaste vaimuvara ei ole Euroopas kunagi päriselt unustusse vajunud. Isegi nüüdisaegne ristiusk ei suutnud antiikseid süžeid, jumalaid ega kangelasi meie ühiskultuurist minema pühkida ning ka tänapäeval teatakse, kes on Eros ehk Amor, Herakles või Zeus ehk Jupiter .