Vallutussõdade mõju Rooma riigi hävingule (0)

Vallutussõdade mõju Rooma riigi hävingule
Rooma oli väga võimas impeerium , mis toetus oma sõjaväele ning tänu sellele püsis ka see riik. Hiljem, oli sõjavägi riigi hävingu suureks põhjuseks.
Rooma riik oli väga suurel territooriumil ning selle hoidmiseks pidi sõjavägi pidevalt piiride juures olema. Lisaks vallutati ka alasid juurde – toimus palju vallutussõdu. Sõjaväe moodustasid peamiselt kodanikud, enamik neist olid talupojad. Kuna talupojad pidid aastaid või kauemgi kodust eemal olema. Nende kodune heaolu jäi selletõttu halba seisukorda, nad ei suutnud tagada pere toimetulekut. Lisaks toimusid Rooma aladel suured laostused II Puunia sõja ajal. Paljud talupojad pidid oma maa ära müüma ning niimoodi said nendest vaesed, maata kodanikud ehk proletaarid, kes tavaliselt elasid Rooma linnas. Neil ei olnud võimalik ka sõjaväes edasi teenida, sellepärast vähenes sõdalaste hulk.
Talupojad müüsid või pidid võlgade katteks oma maa andma suurmaaomanikele. Nendel endil olid orjad , kes tegid palju odavamalt tööd – sellepärast ei tahetud ka talupoegi omale töölisteks võtta. Vennad Graccused plaanisid teha reformi. Nende idee seisnes selles, et kehtestataks maavalduste suuruse ülempiir ning seejärel peaks suurmaaomanikud ülejäänud maa osa loovutama maata kodanikele . Niimoodi oleks talupojad jälle maad saanud ning ka sõjaväes edasi teenida. Seda kahjuks ei juhtunud, sest reformi ei suudetud läbi viia. Talupojad jäid endiselt vaeseteks.
Rooma kodaniku õiguste hulka kuulus ka rahvakoosolekutel käimine ning seeläbi riigijuhtimises osalemine. Impeerium oli tohutult suur ning ulatus ümber Vahemere. Tihtipeale ei jõudnud osad kodanikud rahvakoosolekule ega saanud olulistes küsimustes kaasa rääkida. Kohustuslik sõjaväes olemine nihkus samuti liitlaste õlule, sest laostunud talupojad ei suutnud omale relvastust osta ja sõjaväes olla.
Korraldati Mariuse sõjaväereform mis kujutas endast palgasõjaväge. Hakati värbama proletaare, neid õpetati välja riigi kulul ning ka varustus oli riigi rahade eest. Väepealikud maksid neile palka, mistõttu palgasõduri ja väepealiku vahel tekkis side. Linnas hulkuvate proletaaride hulk vähenes. Palgasõjavägi oli ustav sellele, kes talle palka maksis, ehk väepealikutele. Riigijuhi tähtsus vähenes ning ka rahvakoosolekute vastu tunti vähem huvi. Hea väejuht võis oma sõjaväega riigi vastu astuda. Palgasõjaväega kaasnes ka suur oht: ta võib poolt vahetada, kui vastane maksab rohkem palka. Sõjavägi oli peamiselt piirialadel ja siseriikliku ohu korral polnud sellest suuremat abi.
Reformist tingituna tõusis esile kolm võimsat väepealikut: Crassus, Pompeius ja Caesar. Kõigis neis oli auahnus ning nad tahtsid riiki oma äranägemise järgi juhtida. Võimule tuleb Caesar, kuid ta oli võimul ainult 44 aastani eKr, sest ta mõrvati.
Rooma riigi lõplikul lagunemisel oli palju põhjuseid. Tekkis sügav kriis ning sellega kaasnesid verised riigipöörded. Võimule pääsesid madala päritoluga inimesed, kes olid populaarsust kogunud sõjaväe toel – sõdurkeisrid. Impeerium oli nii suur, et seda hakkasid valitsema 2 keisrit. 395 a pKr lagunes riik lõplikult kaheks: Lääne- ja Ida-Rooma. Sellega algas suur rahvasterändamine ning rändrahvad vallutasid rooma. 476a kukutati viimane keiser. Sõjaväkke võeti piiritaguseid elanikke – toimus sõjaväe barbariseerumine. Suure rahvasterändega tungisid germaanlased impeeriumi aladele. Kaotati võim oma valduste üle ning valitsema hakkasid germaanlastest väepealikud. Niimoodi kõrvaldati Lääne-Roomas keisrivõim ja Rooma Impeerium lagunes lõplikult.